TIIAUSPAIKKA

FOTOJAHT ja meem/ MILLINE?/ Avastame toite!

2012-01-21T13:51:00.004+02:00

Seekord löön kaks kärbest ühe hoobiga. Ühendan meemi ja fotojahi.
Niisiis MILLINE?
Eile kõndisin mitu jäljerada kaupluses kohviriiuli ees ja mõtlesin- millist kohvi osta? Minu repertuaaris on tavaliselt kolme sorti kohvi- Juhla Mokka, Presidentti või siis mingit kiire cappuccino. Seekord tahtsin midagi muud.
Aga millist osta kui lõhna ja maitset on raske läbi paki arvata?
Ma ei tea, kuidas on lood teistega, aga mind mõjutab küll visuaalne väljanägemine. Seepärast jäävad kõigepealt silma värikombinatsioonid. Aga see ei tähenda sugugi seda, et ma kõik punased või sinised vm. just sel hetkel silmasobilikud asjad kokku ostan :). Lõpuks võtsin vastu ebaleva otsuse ja ostsin Robert Paulig Roasted Coffee. Muud nime tal polnudki.
Ja ega siis kohvi üksi saa juua, ostsin sinna juurde jäätist ka. Jäätise valik oli seekord kinni karbist. Nimelt võtavad mu pisikesed kasvandikud osa ühest disainiaasta projektist, ProPuu jääteosest. Meie tööks on teha puule jääst lehti ja Aino jäätise karp on just sobilik selleks jäälehe kujuks.
Niisiis "poolkohustuslik" söömine, aga .... millist jäätist, sest sortiment on Aino jäätistel lai ja uskuge, NIII HEA. Peaaegu kõiki olen maitsenud ja ainukeseks uueks maitseelamuseks osutus besee- punasesõstra jäätis.

Kohvi hind 500g 5.59€ ja jäätise 4.14€

KOHV
nii nagu pakend lubab, et röstitud, just selline maitse ongi. Ei, pole üldsegi paha, aga natuke mõru, eriti järelmaitse.Võib isegi öelda, et paar uba oli liiga röstitud.
Mul on alati need omad fantaasiavisuaalsed ettekujutused, et kellele see või mingi teine toit/jook, kõige rohkem peale läheks.
Ja esimene reaktsioon peale esimest luristamist oli- suur rahulik piibumees kiiktoolis. Selline head elu endasse kogunud vana rahulik puusepp, kes peale pikka tööpäeva istub, vaatab aknast välja ja joob seda kohvi :))
Kiigub seal ja kuulab Lighthouse Family laulu High.
Ost jääb vist sellesse ainukesse pakendisse. Olen oma kohvikeele leebematega ära hellitanud.

JÄÄTIS.
Mina, kes ma olen super jäätisesõber ütlen, et küll oli magus amps! Ja mina, kes ma olen kõigi oma meeltega marjasõber, ütlen, et ehk liigagi magus amps. Oleks tahnud rohkem sõstart. Aga põnevaks tegi selle jäätise beseetükikesed, võib-olla need tegidki selle jäätise liiga magusaks.
Minu võrratu lemmik- jõhvikajäätis, jääb endiselt esimeseks. Ja jõhvikajäätist siin maal ei saagi, seda olen saanud ainult Eestis.Tähendab saab, sama Aino jäätise karpalo- kinuski/ jõhvika. karamelli, aga see pole ikka originaal jõhvikas :).
Aga suvel suure puu all, pitsist päikesevarju all, pitsist kindakestega ja herilastega võideldes on see jäätis kindlasti omaette asi. Ise paneksin sinna suured kobarad punaseid sõstraid veel lisaks.
Siis lööks süda seda söödes Snow Patroli laulu taktis- Just Say Yes!

Millist uut toitu/maitset oled sina ostnud? Jahile ja meemile, paluks :)!
Silmarõõmu ka.
Ühel hommikul kell 9.50 kasvandikega uisutama minnes, avanes meil selline pilt. Seisime seal rivis ja õhkasime, milline vaikus, milline veisvärviline pehme vaade. Kuna need põngerjad juba teavad et mul peaaegu alati kaamera taskus on, siis vaatasid nad üksipulgi mu poole ja ütlesid- tee nüüd pilti ka! :)

Mida ma oleks tahtnud koolis õppida?

2012-01-15T17:04:00.004+02:00

Lugesin eile neid Bill Gatesi tarku sõnu, mis nüüd leheküljelt leheküljele ringlevad ja mõtlesin oma möödanikku jäänud koolielu peale. Mitte just tarkade sõnade peale, vaid puhtalt õppimisele.
Mida ma oleksin tahtnud, et mulle oleks õpetatud ja mida ma ise olen pidanud elus omal käel ja nahal selgeks saama.
Arvan, et nüüd kui elu juba mõnda aega eluülikoolis elatud, on mul hea ja õigus tahavaatepeeglisse kiigata.

Igal maal on omad koolisüseemid ja õppeprogrammid. Needki elavad ja muutuvad ajas. Muutuvad kas iga uue haridusministri käe läbi või ajaga kaasas käies või muudetakse neid rahanappuses.
See, mida mina kunagi õppisin, selliseid programme enam pole, kahjuks puudub mul ka sõnaõigus praeguse Eestis õpetatava kohta. Ma lihtsalt ei tea mida seal õpetatakse. Samas olen ma kolmekordse Soome põhikooli haridusega, kõrvalseisja roolis ja eelkooliharidusest tean ma väga palju.

Kas kool peaks olema ainult akadeemiliste teadmiste saamise paik? Kindlasti ei. See on inimese üleüldine heaolu ja harimise koht.
Sellepärast mulle meeldib siinsete koolide ühiskonnaõpetus. Sellised põhitõed, mida igal inimesel peaksid oma riigist olema õpetatakse just selle õppeaine kaudu. Plus veel tööõpetus või otsetõlkes kodumajandus
/ kotitalous/, kus õpetatakse süüa tegema ja muid tähtsaid kodutarkuseid. Vot neid oleksin tahtnud ka ise õppida kunagi ammu, selle asemel et Kalashnikovi kokku ja lahti võtta või rivis marssida. Jah, ka meil oli söögitegemist ja sokikudumist, aga kindlasti pooled vähem mida siinne programm ette näeb.
Kas koolis peaks õpetama sellist kodust kättesaadavat tarkust? Kindlasti. Kodusele lisaks.

Oma kooliskäimise peale mõeldes tõden veel sügava rinnahäälega, et mitu aastat kõrgemat matemaatikat õppinuna, pole mul seda elus küll vaja läinud. Kõik tangensid ja koosinused olid ja jäid sinna aega. Võib-olla nad kuskil ajurakkudes alateadlikult elavad ja millelegi /?/ aitasid kaasa, milles ma siiski sügavalt kahtlen.
Ka siinne töökasvatus, kus noored käivad juba põhikoolis mõned nädalad kusagil praktikal, on minu arust täiesti tervitav nähtus. Ok, ka meie omal ajal kõplasime ja rohisime porgandipeenraid, seda suvel koolivaheaja arvel ja see ei meeldinud küll kellelegi või pidime vanapaberit koguma. Seegi asi oleks võinud olla teisiti.
Kui ma praeguseid noori vaatan, siis võiks kooliprogrammi võtta psühholoogia. Siinsete gümnaasiumite programmi seekÿll kuulub, aga põhikooli omasse veel mitte.
Isegi minu ameti psühholoogiaõpinguid oleks võinud olla rohkem.
Usukasvatus/õpetus...
Ateisitina on mul on endiselt raske seda tõsiselt võtta ja aru saada, et veel praegusel sajandil elatakse suure muinasjutu lummuses, aga mängime kaasa, kuna ma pean seda usutavalt õpetama, sõnadega, mul ei ole kõigele vastuseid... Ehk ma olen siis agnostik. Mul ei ole vastust sellele suurele küsimusele, kes tahab uskugu, ükskõik millesse siis, kui see talle jõudu ja tuge annab.
Ise arvan et selle asemel võiks õpetada inimeseks olemist. Kuidas suhtuda teistesse inimestesse ja leida oma tee siin elus.
Praegused kooliprogrammid annavad väga palju omavaliku aineid, mida meie ajal olid muinasjutud, tore. Nii võib varakault omi tulevikusoove kinnitada, kui tead mida tulevik toob. Kuigi koolid on siingi väga erinevas seisus.
Niisiis, rohkem elulisi oskusi oleks ma tahtnud, rohkem ühiskonnaõpetust. Vähemalt siinsetel laiuskraadidel on tänastel öpilastel see võimalus, hea seegi.

FOTOJAHT/ PUURIS

2012-01-14T23:36:00.001+02:00

Minule assotsieerub sõnaga puuris verb sõltuma.
Kui ollakse puuris, ükskõik kes siis, sõltud puuri panijast ja vastupidi. Mõlemad on teineteise vangid, kuniks elu või puuri või...
Nii nagu linnule on linnupuur koduks, on meie kodu meie puur. Me inimesed elame iga päev oma puuris. Meil on lihtsalt selle puuri jaoks teine sõna- kodu.

Järgmised pildid ei ole üldsegi mingid kunstpildid, vaid pigem lihtsad klõpsakad.
See linnupuuri pilt on võetud sellepärast, et vaatasin seda viltust puud ja mõtlesin kuidas linnupuur on sõltuvuses puu kasvamisega. Kui puu vajub viltu, vajub linnu kodu koos temaga viltu. Ja lind peab arvestama oma põranda kalduvusega. Nii nagu mina pean arvestama oma puuris, kodus, kaares seinaga :)

Praegu on see puur tühi, ootamas pesakonda, kes teeks oma elu mõnusaks viltusest põrandast olenemata.

Telefonist sõltuvusseoleme vist kõik juba sattunud ja kui see näiteks reisil tühjeneb, võib selle telefonilaadijapuuri panna. Igal puuril oma nimi, nii nagu meie koduuksel meie nimi.

Teised jahtijad leiad selle lingi tagant.

Tahan omale terasest säärekarvu!

2012-01-10T23:11:00.003+02:00

Mind ajas SEE ASI juba eelmine aasta vihale ja sellel aastal ärkas see koos libeda ja lumega uuesti üles.
Kujutage ette, et proovite ülekäigurajal üle tee minna, suhteliselt kiiresti ja võimalikult püsti seistes. Ülekäigurajale on keeramas/ sõitmas buss või auto. Annab sulle ilusasti teed, aga demonstratiivselt peatub väga napilt su säärekarvade kohal ja ANNAB GAASI.
Selliselt astu- astu nüüd!

Ülekäigurajad on ju tegelikult ühed libedamad kohad, saja sammu ja kummi poolt siledaks lihvitud ning pidurdatud, künklikud ja muhklikud.
MA JU ASTUN! ASTUN!!
Kogu aeg!

WTFrRNDKKot progjortig joåtigj3pöerk o!!!!!

Vot sellisel hetkel tahaks endale terasest säärekarvu, mis vaikselt ja märkamatult tõuseks püsti ning kriibiks plekist suksu näo ära.
Või ma nõuan liikluseeskirjadesse sellist paragraafi, mis lubaks süüdimatult selliste trän-trän-trän autode kapoile kukkuda.
Mul on tunne, et ükspäev ma kogemata libisen ka ja libisedes mürtsatan või toetun väga valusalt mõne auto ninale. Autole valusalt.
Ja uskuge, minust jääb järele üks päris suur lömm, kapotile.
No nii, nüüd olen jälle hea inimene, kuni järgmise autoni :P

Avastame toite! / meem

2012-01-08T19:45:00.004+02:00

Ammu pole keegi meemitanud ja mõtlesin seekord enesehariduse mõttes ning elu huvitavamaks tegemise pärast algatada meemi, millel pole ajalist lõppu. Loodame, et see sellel aastal vähemalt kord kuus igas blogis ilmavalgust näeb. Niisiis tegu korduvalt hea meemiga! :)

Miks ma sellele meemi peale üldse tulin. Käisin poes ja tõdesin fakti, et ma ostan pidevalt samu asju, ma võin peaaegu kinnisilmi poes käia ja oma korvi sedasama igapäevast kraami täis saada. Samad vorstid, samad juustud, sama valmistaja leib jne.
Aga ma ei taha enam! Samas vaatavad riiulitel vastu sellised umbusklikud pudelid ja purgid, vaatavad isegi kutsuvalt otsa, aga käsi ei tõuse neid millegipärast ostama. Miks? Võiks ju.
Ja siis tulingi sellisele mõttele, et vähemalt kord kuus ostan midagi uut, mida sellist, mida varem pole ostnud. Midagi mis justnimelt minule on uus ja kirjutan sellest.
Kutsun ka teisi sama tegema!Ja niipalju veel, et retsepte on maailmas miljoneid, uusi ja veel proovimata, need kuuluvad eri kategooria alla.

Meemi reeglid siis järgmised:
1.osta Sinu jaoks mingi uus maitseaine, toit, jook vm.
2. julge seda ka maitsta :)
3. kirjuta blogisse arvustus, kuidas maitses, kas vastas hinnale, kas soovitad seda ka teistele jne. Teised võivad sinu eeskujul kas sama asja osta või oma maitsemälust kaasa hüüda või olla ostmata.
4. osta vähemalt kord kuus midagi uut, samas võid seda ka rohkem kordi teha.
5. viita ja kutsu blogisõpru sama tegema

Kuna asi selline pidulik ja puha, alguse asi ja vajab tähistamist, siis liikusin oma esimest uut ostu pudelirivist otsima. Pikas reas jäi kohe silma hoopis erinev ja väiksem siidripudel. Selline natuke vanaaegse rohupudeli näoga. Silt oli ka kutsuv, ikkagi prantsuse keelne, millest tuhkagi aru ei saa.
Niisiis esimene uus maitsetutvus on mul Loic Raisoni siider. 25 cl, 4,5% ja hind 2.08€
Kodulehekülg neil siis siin.

Ootused olid kõvad.

Peale korgi avanemist tekkis minus millegipärast ettekujutus ühtest vanatädi Theresast, kel oli suur õunapuuaed ja kes armastas õuntest veini ja siidrit valmistada. Kuna ta oma harrastust ei armastanud reklaamida, peitis ta oma reumarohupudelitesse ümbervillitud siidripudelid puukuuri, puuriida taha. Siis ühel aastal, arvan et see oli 1923, nii seisis pudelil, suri see tädi ja tema sugulased leidsid tohutul hulgal siidripudeleid puukuurist ja kuna nad ise ei jaksanud neid kõiki ära juua, panid need müüki. 10 pudelit toodi Soome ka ja sellest ühe ostsin mina ära.
Kui avad korgi, tõuseb sellest pudelist välja vana puukuuri lõhn. Just selline, et esimese hooga tõmbad pea automaatselt tagasi. Lased siis tädi Theresa hinge pudelist välja ja võtad ettevaatlikult ühe lonksu. Maitse on täpselt seesama. Puukuur mis puukuur, pisut käärinud õuntega.
Kahju hakkas, endast, rahast ja tädi Theresast.
Nii ilus mõte oli pidulikult meemi alustada, aga pidin vägisi pudeli tühjaks jooma. Ega siis raha niisama ka raisku lase.
Niisiis Sina, kes sa tahad tunda, kuidas maitseb pisut käärima läinud õuntega puukuur, osta seda kindlasti. Mina enam ei osta :).

Aga nüüd jään ootama, mida huvitavat teie endale poest ostate. :)

Kas oleks võimalik, et kirjutate alla kommentaari kui te arvate, et tulete oma maitseelamusi jagama! Siis tean teie blogisid kiikamas käia. Aitäh!

Rahvuslik temperament

2012-01-08T13:12:00.003+02:00

Vaatasin poodi sisenedes paari inimest kes lihtsalt seisid koridoris. Nad ei teinud mitte kui midagi, lihtsalt seisid, rääkisid elavalt omavahel. Ja ometigi oleks ma võinud kihla vedada, juba kaugelt vaadates, et need on meie suure naaberriigi kodanikud.
Neist möödudes sain sellele kinnituse. Ei, nad ei häirinud mind, mul pole nende vastu midagi jne., aga samas selline otse diagnoos sai mind mõttele, et kui selgelt on rahvus nähtav.

See, miks me mõnede maneeride ja käitumiste peale õlgu, kulme kehitame, tähelepanu osutame või mõni asi ärritab, on tegelikult väga proosalise asi.
Temperament.
On ju nii, et kui keegi on sinust erineva temperamendiga on sul sellise inimesega ehk raskemgi läbida kui inimesega, kellel on sinuga sarnane temperament.
Asi laiendub ühelt inimeselt rahvusele ja üldistamisele.
Kuigi ma olen absoluutselt üldistamise vastu, sest eelkõige oleme me indiviidid, siiski mingi tüüpiline joon läbib rahvusi.

Igal rahvusel on oma temperament ja see on suhtumise aluseks. Kui see väljub sinu mugavuse alast, siis tekib kohe tunne, et ...ah need eestlased, soomlased, venelased, somaallased, norrakad jne.
Me kõik, igaüks eraldi ja lõppkokkuvõttes koos, oleme oma rahvusele temperamendi näo tegijad.
Ma ei pane siin mingeid rahvuseid paremus või halvemuse järjekorda, vaid tõden fakti, milline on rahvuslik temperament.

Minule isiklikult näiteks flegmaatikud päris raskesti seeditavad. Nad tulevad ja teevad oma tulemist 10 minutit, mõtlevad vastuseid kauem kui mu minutit järele annaks, nad on nii maru rahulikud nagu bussi ei lähekski! Põhimõtteliselt pole mul nende vastu midagi, inimesena, aga läbides sellise maa esindajatega tunnen, et pean oma temperamenti taltsutama.
Samas võtame näiteks brasiillased, itaallased, kes rääkides elavalt kätega vehivad, on palju vilkamad oma kõnes, nende hüpersangviinilik-temparament on nii erinev eestlase või soomlase omast, et esimese hooga astud sammu kaugemale.

Milline on siis eestlaste rahvuslik temperament?
Üks asi mis mulle kohe meelde tuleb ja ma ei teagi millisesse temperamendi kasti peaks selle liigitama, on ettevaatlikkus ja selline pooleldi õlg ees olemine. Vähemalt mina leian rahva hulgast hoobilt sellise inimese eestlasena ära. Ja tavaliselt läheb see täppi. Selline pisut ebakindla olekuga. Melanhoolik?
Samas kui vaadata hakkama saamist, pidusid, siis on sangviinik kõige õigem eestlase temperamenditüüp. Nii nagu igas inimeses on mitu temperamenditüüpi, üks neist küll domineeriv, on ka rahvuses peidus mitu temperamenditüüpi. Igas rahvuses.
Eestlane võiks siis kanda nime melanhoolne sangviinik = megaviinik :), kes saab kõige paremini läbi teise megaviinikuga. Kõigi teiste puhul astume me sammu kaugemale ja treenime oma kannatust.
Ja need teised megaviinikud elavad....

Pilti vajutades leiad tema peapesakoha.

FOTOJAHT/ mosaiik

2012-01-06T22:20:00.003+02:00

Mulle meeldib teha mosaiike, piltidest. Nii mahub ühte hetke mitu hetke ja piltide edasi-tagasi kerimisega ei lähe palju aega. Mootoreid nende mosiikide tegemiseks on mitmeid ja lihtsaim neist minu arust BigHugeLab.

Kui nüüd üldse mosaiigi peale mõelda, siis ma arvan et selle sünd on seotud looduse iluga. Loodus on täis mosaiikset ilu. Säravat ja säramatut mosaiiki.
Võtme näiteks ussi naha, liblika tiivad või ganiitse kivi. Võib-olla seda matkides ongi siis inimene ilu hakanud looma.

Nüüd siis mosaiikseid pilte Londonist ja Lahtist. :)

Teised jahtijad leiad fotojahipäevikust.

Mälu on üks keeruline värk...

2012-01-04T14:58:00.014+02:00

Pilt minu ajaloost, igavene mälestus tööraamatus, kus me EÛE´s töötades olime II järgu abitöölised :)

Inimese mälu on üks ütlemata keeruline asi, eriti selle unustamise poole pealt. Mõnes mõttes on hea ka et meile kõik pähe ei jää, pole igav ja palju uusi tuttavaid jne., aga teinekord oleks seda hädasti vaja.
Hakkasin oma noorust meenutama ja seda kuidas üks suvi sai EÛEs oldud. Ja vot ei mäleta enam kohanimesid ja kõiki kassiristimisi, kokkutulekuid ja tegemisi, mis läbi sai elatud. Kuupäevadest ma ei räägigi.
Või järgmine mäluauk, mille üle juurdlesin, kui vaatasin oma maitseainete kastikest.
Mis on minuga juhtunud kaupluses maitseainete riiuli ees? Täiesti nagu mingi reklaamijate kolmas maailm oleks tühjendanud mu pea ja sositanud salapärase häälega kõrva: "Ostaaa zelatiiiiini!"
Ja nagu soomlastel on kombeks öelda- eikä siinä vielä kaikki!, sedasi on minuga juhtunud KOLMEL korral.
Kõige "toredam" asi on selle juures see, et ma ei mäleta millal ma midagi oleks zelatiinist teinud ja seda ka, et mida ma siis seal riiuli ees mõtlesin sellega tegema hakata.
Kõige tõenäosem teooria mu mäluaugule on see, et ma pidin ostma mingit maitseainet, mida ma tavaliselt ei osta, näiteks loorberilehti ja pingsa mõttetöö juures jõudsin mälus kohani- no nii see oli ju zelatiin!... :)
Koju jõudes tunnistan asjaolu, et loorberilehi ikka pole ja järgmine kord maitseainete riiuli ees pingsalt kulme ja mälu kortsutades jõuan järeldusele, et.miks mulle zelatiin meenub...meil vist oli ZELATIIN otsas! Jep jep!

Sama asi on veini ostmise juures. Mäletad, et oli mingi hea vein, aga peaegu kõik pudelid on sellise näoga, et vot mina olengi see vein. Siis tuleb vastu üks tuttava sildiga pudel ja mõtled, et ju see vist see oli. Ostad ära ja mis välja tuleb- see on see pudel, mille tühjendades oled mõelnud, et selle veini peaks meelde jätma, kuna see on nii jubeda maitsega... Ja o´la! sul on jälle kodus see sama vein!

Teinekord on jälle nii, et kui mõnda sündmust tuttavaga arutad, siis mäletame asju hoopis erinevalt ja tundub nagu oleks kaks erinevat sündmust olnud. Kes see ikka elu huvitakse teeb, kui mitte ise jne...

Ja siis, tuginedes nüüd küll tööraamatule, hakkasin mõtlema, et kui mitmes erinevas töökohas ma olen töötanud. Ja sellega läks oma jupp aega, kui sain vastuseks- (kõik praktikumi ja peenra kõplamise kohad jätsin välja) 9 Eestis ja 7 Soomes ja selles seitsmendas kohas olen praegu tööl. Ja elanud olen oma elu jooksul Eestis kaheksas ja Soomes viies erinevas kohas, viiendas olen praegu :). Iskilik statistika ja mäluharjutused. Kes soovib võib enda mälustatistika ka üles lugeda :)
Mis mind selleni ajas on tegelikult EÛE mälestused ja nende üle juurdlemine, eile kuulasin kogu päeva 80-ndate muusikat, et lainele jõuaks :))
Ja link ka siia, kuhu võib oma EÛE mälestused kirja panna on siin.

FOTOJAHT/ Numbrid ja lubadused

2012-01-01T19:41:00.001+02:00

Ma pole kunagi mingeid uue aasta lubadusi andnud. Sellel aastal mõtlesin, et kui peaks andma,siis ma tean täpselt neli asja, mida lubada.

1. ma ei söö enam midagi pudenevat arvutiklahvide kohal /pagn küll, just A tähe all on mingi puru
2. viin tolmuimeja remonti
3. sõprus on kahepoolene asi, ära rabele üksi selle nimel.
4. error tühjade lubadustega inimestele! Ja inimesed kes on mulle võlgu, lahkuvad mu sõbraringist. Nii nagu iga joodud viin on alkohol, on maksmata summa eurod.

Fotojahti ka. Numbrid sõnadega. Mõtlesin, et no see on küll kerge teema, küll ma need kolm põrsaksest ülesse leian ja seitse päkapikku ka, aga võta näpust...
Eks nad oleks mulle ette jäänudki, aga mäluga on meil endiselt "hästi".
Vaatasin siis kriitilise numbriotsimise pilguga kodus ringi ja väikest mööndust tehes liidan need pildid jahi alla. Kvaliteeti sellel korral ei vaata, rohkem osalemist ja seltsis olemist :)

Siit leiab vanad head jahilised ja tereulemast uued jahilised!

M= tuhat, I- üks, värskelt valatud õnn. Tuhat ja üks---ööd? Siis me võikski ju olla ja elada koos ... forever...

... või vähemalt... L= viiskümmend aastat...ja...

vaatada koos...

Head uut aastat veelkord kõigile jahtijatele ja blogistajatele, mul ei puudu enam kui see ...ohver :).

Minu blogiaasta 2011

2011-12-30T15:03:00.008+02:00

Nii nagu verivorst käib kokku pohlamoosiga, on olnud blogiaastavahetuse traditsiooniks blogistamise aasta kokkutõmbamine :)
Niisiis kõik oma iga kuu esimesi postitusi lingitama ja kui viitsid siis kommenteerima oma elu!

Kui lugeda takkajärgi selle aasta horoskoopi, siis veendun järjest rohkem, et see mis mu ellu pidi tulema jäi ära ja midagi mis tuli, sellest ei kirjutatud miskit.

Blogiaasta oli minu osalt vilets ja ma ise viltesuse tegija... Ja ausalt öelda tuli mul selline kirjaoskamatuse tunne :).
Kui lugeda siit ja sealt, siis selliseid uusi põnevaid blogisid ma enda silma alla ei leidnudki. Vanad blogistid on endiselt raudsete sõrmeotsadega ja terase mõttesoonega, kuigi ka nende sõrmed na töntisks jäänud..st ilmselt aega ja indu vähe.

Mujal maailmas õitsevad blogid endiselt, aga Eesti meedia taunib neid. Kes see ikka rahva häält jne. Kirjutaval meedial ju palju põnevamaid viiteid jagada, niigi põnev jälgida kuidas kellegi seelik tuules kriitilist piiri ületab ja kaasa hõigata vinguv- kriitilises toonis.
Ja üle üldsegi Eesti kirjutava meedia kohta pean ühe silmikissitava pilgu ja mõtte saatma.
Ükskõik mis kuskil toimub või tehakse, esimese asjana hakatakse arutama palju see maksis, mis tehti valesti ja kuhu seda raha oleks võinud paremini kasutada. Kriitika on kirjutava pressi noot.
Tunnistan, et tänu sellele on minust saanud väga paljude juttude pealkirjalugeja.

Üks asi häirib mind veel. See et kõike võrreldakse Soomega. No mis imede või võrdlemise maa see Soome on?! Riik mis mitmeid aastaid rohkem vaba ja iseseisev on kui Eesti. Kui palju artikleid on Lätist, Leedust? Miks ei võrrelda piimapaki hinda ega palku nende maadega. Kui paljud eestlased töötavad praegu Australias, Inglismaal ja Rootsis, miks neist ei räägita?

Aga nüüd siis kokkuvõte minu aastast.

Jaanur Fotojaht /Esimene    Isiklikul tasemel ei jäänud muud meelde kui suusatamine järvejääl ja suure hooga valesse autosse istumine.

Veebruar "One- size" pühad kõigile. Sünnipäev Londonis. Sõbra surm ://

Märts Fotojaht/ Nahast Möödaelatud kuu, kus sõbra ootamatu surm tegi elule näo ja näotuse.

Aprill Surma ees oleme me kõik võimetud . Meelde jäi üks väga hea Matti Johannes Koivu kontsert

Mai Once in lifetime "Tomaatteja tomaatteja" stand up showd

Juuni oi, ma polnudki midagi kirjutnud kogu kuu! Isiklikus paanis- sain lapse maailmalt tagasi aastase äraoleku järel. Käisin suveteatrites ja alustasin puhkusega :)

Juuli Fotojaht/ Sammaldunud
Puhkasin, sõitsin rattaga, tegin tutvust uue fotokaga, käisime nelja pere ühisel automatkal Saaremaa kust jätkasime lastega Hiiumaale ja mujale sõprade juurde. Lahden Yöt! :)

August Fotojaht/ Aed       algas töö

September Fotojaht/ Ruuduline
Helsingi, Merle käis külas :)

Oktoober Mis asi on eestlus ehk teeme keelest elevandi Niko Kivelä Show ja EPL intervjuu

November Kogunenud mõtteid Helsingi raamatumessilt
teine intervjuu, raamatumess, Sami Hedbergi show

Detsember Fotojaht/ Hobi
pikkujoulu aeg, kodune olemine ja muu laiskus on ikka väga väärt olemine. Nüüd puhkan.

Kõige rohkem on mu käest sellel aastal küsitud, et miks mul meest veel ei ole!? Viimati eile. :D
Maailm pole nagu Noa laev kus peab paaris käima. Liiga magus on paaritu olek :). Niiet 00:00 ei musita ma kellegagi ja selle peale tõstan ainult shampuseklaasi.

Ja kõigile teistele kes end paaris või paarituna hästi tunnevad, head uut ja vana! :) Ja reibast blogistmist!

Häid pühi kogu blogistamise kogukonnale!

2011-12-24T11:31:00.001+02:00

Olgu teil pühad! Hääd olemist ja kõike paremat!

pildi kaaperdamine keelatud!!! minu kodu, minu pilt, minu jõulud. hankige omad pidid ise :)!

FOTOJAHT/ HOBI

2011-12-11T13:30:00.005+02:00

Kas jumalal on jumalt?
Kas kuradil on kuradit?
...........
Mõnedest luikedest saavad inetud pardipojad..
/abielust/

Sellised poolelijäänud read leidsin oma viimasest sissekandest, Poogna päevikust, mu meelte kodust ja samasuguste ajuliinipidi jooksvate peidupaigast.
Jaa, mulle meeldib kirjutada ja pildistada ja mu blogi on selle kahe asja ühtne kodu.
Blogiga on nagu on, praegu tühja tuule tuba, kõik asjad oleks nagu ära räägitud, pilte tilgub, aga mõtetega on miinuse poolel. Ehk ükspäev kargab vaim peale ja klahvid vajutavad midagi asjalikku. Millal mingi tuul puhuma hakkab...ei tea, ei tea. Enam ei põle nii heleda leegiga :)
Mis siis kokkuvõttes on minu hobi?
Lugemine. Teiste blogide lugemist pole lõpetanud, raamatutest rääkimata, kuigi ajanappus kimbutab.

Kirjutamine ja pildistamine.

Kihiline tallasoojus hangedel

nagu Sina

hellalt ja märkamatult

minus

Mis veel? Kas hobiks võiks olla kodune rahulik olemine ja ninnu nännu liigutamine ühe kapi- või aknalaua serva pealt teisele? :)
Teate, tahaks kohe öelda, et hea on olla, aga millegipärast on see aga suur patt. Ei tohiks nagu olla rahul ning ühiskonnakõlblik oled alles siis, kui ühined vinguma ja sul läheb halvasti.
Kummaline on praegune aeg.
Aga ma tahan olla elust purjus, lihtsalt niisama. Paaritult, ise, näha ilu ja naerda. Mul on ühekordne elu. Teistest ma ei tea.

Teiste huviorbiite näete selle lingi tagant.
Tere jahtima kõik, kel huvi, kiigake Fotojahipäevikusse, sealt näete sääduse ja teemad. :)

FOTOJAHT/ JALAD

2011-11-26T22:53:00.000+02:00

Suur maailm on täis jalgu. Kõikidest ei jää jälgi lumele, teele või liivale.

Ja teistest jäävad ... :)

Hea et meil sama palju jalgu pole nagu sipelgal. Ausalt. Oh seda saabaste ja tuhvlite hulka, mida oleks vaja esikusse ära mahutada. Aga ühte esikusse peavad ära mahtuma kõik allpool ringis olevad papud. Lisaks nende papuomanike kummikud ja sussid.
Teised fotojahtijad leiad selle lingi tagant.

FOTOJAHT/ 20.11.2011

2011-11-20T19:19:00.002+02:00

Täna siis tänase päeva pildid.On numbritemängu päev 20.11.2011.
Ajalookroonika jaoks selline tähelepanek, et külma oli meil -8 ja oli teine pakasega päev sellel hilissügisel, selline, et võis julgelt öelda, on külm. Aga loodus puhkes õide, pea soojast sügisest segi, õitses võidu jääpurikatega. Või täpsemalt kasvatas uusi võrsei, elades veel sügavas suves ja nautis külmast päikselisest päevast.
Vaatad vasakule- purikas, vaatad paremale- karikakar.
Tuli selline tunne, et tahaks heast meelest karjuda: "Vaata! Õitseb, raisk, nagu saare naine, kes vaatamata raskustele naeratab!"
Ilus oli.
Teised tänast päeva jäädvustamas näed selle lingi tagant.

FOTOJAHT/ VÕRGUS

2011-11-12T14:24:00.001+02:00

Mõnele koob inimene võrku/ võrgu, mõni kasvatab need ise. Mind ennast paneb kõige rohkem mõtlema sellised nähtamatud võrgud, nagu maa-alune torustik, juhtmestik või nähtamatu võrk kuskil mastide ja satelliitide vahel. Neist viimaste vahel me elame, igal hetkel ja just praegu. Sina ja mina, oleme võrgus :)

Seepärast pildistada selliseid väikseid ja konkreetseid võrke on palju silmasõbralikum.
Teised jahtijad leiad selle lingi tagant.
Kes soovib fotojahiga kaasa lüüa, tulge aga rõõmsalt kampa, selles vaba-ja heatahtlikus asjatamises pole ameti- ega kvaliteedinõudmisi. Tere jahtima!

Kogunenud mõtteid Helsingi raamatumessilt

2011-11-01T14:01:00.000+02:00

Järgnevad hüppelised mõtted, mis kogutud endasse 27.10.2011 Helsingi raamatumessil.

Tegelikult mul ei olnud plaanis Raamatumessile minna, aga hall hommik, milles peidus järgnevate tundide plaanitus ja eelmisel õhtul loetud Raamatumessi kava, said mulle elu sisse. Ja takkajärgi targana võin end selles otsuses ainult õnnitleda.
Kui mina kohale jõudsin, oli avamine juba toimunud, aga kella 12 algavale president Ilvese raamatutuvustamisele, kus vestlesid president Toomas Ilves, Aleksander Stubb ja Anna Iivi Masso, jõudsin ma rohkem kui hästi.

Enne aga olin tõestamas fakti, et blogi kirjutamist hinnatakse Soomes.

Jõudsin kohale hetkel kui jagati Suomen Messusäätiö tunnustust "Rakkaudesta kirjaan"
(Armastusest raamatu vastu) blogikirjutajatele.
5000.- € suurune tunnustus jagati sel aastal viieks osaks, viiele blogikirjutajale. Blogikirjutajatele, kes on oma blogides kirjutanud arvustusi raamatutest.

Blogid on endiselt moes, neid lingitatakse ajalehtede "külge", neist kirjutatakse ajakirjades ja lehtedes.
Samas vaatan silmad suurena Eesti meediat, kes tegutseb vastupidiselt muule maailmale. Enam ei näe ma ühegi online väljaande küljes linke viitega blogidele.
Kelles viga?
Kas selles, et pole mida lingitada, või selles, et meedia on võtnud vastu mingi otsuse mitteaksepteerida blogisid?
Loomulikult on ainult ühte valdkonda käsitletavat blogi kerge auhinnata või lingitada, aga näiteks Soome online ajalehtede servades on palju blogisid, kus kõigest ettejuhtuvast kirjutatakse. Lehed lausa kutsuvad oma lehe alla blogisid tegema.

Mida rääkida T.H.Ilvese raamatust "Omalla äänellä", mida olen jõudnud lugeda alles 68 lehekülge.
Vestlus sellest raamatust ei kajastanud mitte ainult raamatut, vaid libises üle mitmest teemast, milles poliitikal oli loomulikult suur osakaal. Mind aga paelus selles vestluses osalenute mõnus teineteise mõtteid ja piire kompav atmosfäär.
Samas pani mind näiteks jutt jõulust ja sellest, kuidas see jagab mandri- ja lõunaeurooplased erinevaks Põhjamaades elavatest inimestest, otsima just seda kohta raamatust ruttu üles.Huvitav tähelepanek.
Raamatust veel nii palju, et kirjutan kahe käega alla presidendi mõtteid identiteedist, õppimisest, vabaduse piiramisest. Me muutume ja meiega koos ka ajalugu.

Huvitav lugemine jätkub.
Ja lisaks selle- mul on nüüd ka presidendi ja Iivi Anna Masso autogrammid raamatus. :)

Kuna selle aastane raamatumess oli pühendatud Eestile, siis Eestit leidis igast nurgast. Lisaks muusika ja toidu- ja veinimessilt, mis toimus samal ajal.

Korraldajate miinuseks- olgugi, et kõik oli ilusasti kaardistatud, oleks võinud hallis olla viidad, kus miski nurk asub a´la "Aleksis Kivi","Mika Waltari" jne lavad, kus asub Eesti Must kuubik. Ei oleks pidanud kaardiga nagu eksinud orienteeruja seal kõndima. Kuigi paar korda sinna-tänna kõndides, jäid need nurgad juba meelde.

Eesti toidumessil esitlejad oli väga sümpaatsed, õiged inimesed neid tooteid esitlemas. Inimesed, ostke kapsamahla, see pole nüüd mingi kinnimakstud reklaam, aga see oli väga hea, lisaks kasulik ka.
Kahju et seda siin ei müüda.

Eesti muusikat oli hea kuulata. Vabandan oma ebakompetentsust, mis õnneks nüüd paigatud sai. Ewert and The Two Dragons, (mis mulle oli täiesti uus tutvus), on ju lihtsalt super!

Siis veel natuke ühest raamatust.
Eveliina Talvitie on kirjutanud raamatu "Mies joka halusi olla asia", raamat Matti Vanhaneni elust ja tema suhtest meediaga, poliitika ja poliitiku vaatevinklist. Risto Uimonen, kes osales selles raamatu tutvustamise vestluses, soovitas võtta poliitikutel, kel tihe suhe meediaga, omale nõustajad, suhtekorraldajad. Selle peale ütles Vanhanen, et ta ei näe selleks põhjust. "Meil siin Soomes.., me poliitikud oleme alati toimetajatele kättesaadavad ja ma ei tahaks seda piirata."
Nii ütleb mees, kes on vähemalt kolm , kui mitte rohkem kordi "sama posti otsa sõitnud" ...
Nõustun Uimoneniga, oleks viimane aeg seda teha.

FOTOJAHT/ VIHM

2011-10-28T16:45:00.001+02:00

Seekordse fotojahi teemadest oleks võinud valida ka tuule või rahe. Mina otsustasin siiski vihma kasuks. Ja nagu piltidelt selgubki, enne või pärast.

Kui mõni tunneb endas tahtmist osaleda fotojahis, siis teretulemast. Kaamera kätte ja teema järgi pildistama, sääduse ja teeamad leiad fotojahipäevikust, sinna lingitada ka oma fotosaak.

Pilt võetud Lahtis, Vanal kalmistul / Vanha hautausmaa/

Pildid võetud Heltermaa sadamas.

Kes vana asja meelde tuletab...

2011-10-26T12:41:00.003+03:00

Kes vana asja meelde tuletab, sellel on hea mälu. Minu mäluga on niiehknaa, teinekord isegi mäletan midagi, aga täna hakkasin mõtlema, et kas kunagi vanasti olid nädalapäevadel omad tööde tähendused ja tegemised.

Esimesena tuli hoopis meelde neljapäev kui kalasupi söömise päev ja seegi veidike nooremal ajal kui ennemuiste :). Neljapäev tuli kalapäevaks vikipeedia teadmiste põhjal 70-nadatel aastatel. Kui neljapäevast üldse folklorest lugeda, siis sellel päeval tehti nii mõndagi nõidust, käidi kosjal jne.

Aga need teised päevad?
Laupäev oli ja on siiani mõnedel saunapäev. Teistes peredes koristatakse laupäeviti, muide Soomes on väga mitmes peres hoopis neljapäev koristamise päevaks.
Aga ülejäänud? Ei midagi või?
Veame end esmaspäeval tööle, neljapäeval ärkame teadmisega, et issver kui palju asju võiks teha, laupäevaks oleme nii väsinud ja higised neist töödest, käime pesemas ja alustame aga otsast peale.
Kas te olete pannud mõnele päevale päitsed pähe ja teete igal nädalal samal päeval midagi?

-küsib üks, kes mõtleb, kas istuda diivani vasakul või paremal poolel ja mõtleb, mida võiks täna teha, äkki ärataks mingi vana traditsiooni ellu. Tapaks siga või midagi :D

FOTOJAHT/ NURGAS

2011-10-23T17:00:00.001+03:00

Ilma pikema jututa, vaatame nurki. Mõni asi kohe on konkreetselt nurgaline, no pole ju maju ilma nurkadeta. No heakene küll, jurta või iglu on, aga enamusel elamutest on siiski nurgad. Ja nii sees- kui välispidiselt on maja nurgad päris huvitavad, neis on asju...rõdusid, torusid jne. jne. Nii kaasasündinud ja sünnijärgselt kaunistatuid.

Mõned asjad kohe kuuluvad nurka. Nende saatus on nurgas seista.

Ja viimane nurgake, endaga soos. Kükitades mättale, päris lähedale loksuvat soojärve, just sinna paremasse nurka, leiad, et elu on ikka jõhvikas küll, vasakult vaadates! :)

Teised fotonurgas leiad selle lingi tagant.

Üleskutse ka kõigile, kes tahaks fotojahis kaasa lüüa, tere osalema! Ära kõhkle, kaamera kätte ja pildile!

MIS ASI ON EESTLUS ehk teeme keelest elevandi.

2011-10-09T13:32:00.007+03:00

Mis asi on eestlus? Mis see Sulle on?
Esimesena me kõik ütleme KEEL. Loomulikult. Väikse rahva väljendusvahend, pisikese maa ainulaadne tunnus.
Keel on mistahes maale tunnus, identiteet ja miks me, eestlased, ei peaks olema uhked sellise pisikese maa üle, kus on ainulaadne keel. Loomulikult oleme.
Aga kas ainult keel on see, mis teeb eestluse?

Minule tähendab eestlus lisaks keelele veel ajalugu, maad, kultuuri, sugujuuri, sõprust, töökat rahvast, haritud ja intelligentset rahvast, kombeid ja traditsioone.
Eestlasele on eestlus tähtis. Juba nii tähtis, et ta otsib üles kõik "mena suvarid", kel kasvõi üks rakk on Eestimaaga seotud.
Aga alati, alati!, kui räägitakse kuhugile mujale elama läinud või mujal sündinud eesti juurtega inimesest, tõuseb keel nii kõrgele pjedestaalile, et jätab varju kõik muu.

Aga kas eestluse ülal pidamine on ainult keel?

Ka mulle on keel tähtis, nii nagu varem ütlesin, aga veelgi tähtsam on INIMENE, kes seda keelt räägib.
Inimene ise on see, kellest kõik algab. Juba enne kui ta suu avab.
Oma käitumistega, maneeridega, kommetega anname näo üldistusele- eestlane, ja traditsioonide ülalpidamisega eestlusele. Aga miks see ei ole kunagi esimesena meeles!?

Siin Soomes elades olen oma lastele edasi andnud neid kombeid ja traditsioone, mida meie peres on tähtsaks peetud. Jah, ka eesti keelt, mida mu lapsed räägivad.
Mu lapsed on õppinud mitut keelt. Nii räägivad mu mõlemad vanemad tütred kuute erinevat keelt ja poeg õpib neljandat keelt.
Aga veelgi olulisemaks kui keel, pean ma seda, et neist kasvaksid inimesed, kes oskavad ja tahavad suhtuda teistesse inimestesse positiivselt ja austavalt, olenemata rahvusest või maast. Et nad oleks abivalmid, töökad, ja avali maailmale, olenemata sellest, mis keeles nad seda teevad.
Jah, mulle on oluline ka see, nad tunneksid oma ema ja isa kodumaad, kuigi neile on Soome kodumaa. Samas soovin, et nad oleksid uhked selle maa üle, kus nad on üles kasvanud, lisarikkusena vanemate traditsioonid.

Me oleme mõlema maa kommetest läbi imbunud ja see on ütlemata tore! Julgen juba väita, et see on rikkus ka meie sugulastele, tuttavatele, kes saavad Soome kommete ja tavade võrra rikkamaks.
Neist ja minust on tulnud kahemaalased, kahekeelsed ja see on meile rikkus. Julgen väita, et meie positiivne suhtumine Eestisse / ja miks see ei peaks olema positiivne?!/ on välitunud ka meie siinsetele tuttavatele ja seda kaudu on Eesti saanud kauni näo ka meie tuttavate silmis. Rääkimata neist sadadest laste sõpradest ümber maakera.

Niisiis minu arust eestlus ei ole ainult keel.
Miks siis peetakse eestlast, kes elab teisel maal ja igal vabal minutil ei räägi eesti keeles, kurjategijaks? Miks peetakse teda kodumaa reeturiks, kui kodus on kasutusel ka sealse maa keel?
Ma saaks aru sellest, kui üldse ei räägi, või kui vihkab Eestit ning teeb häbiväärset propagandat eestlaste kohta.

Öelge mulle nüüd armas rahvas, kuidas eestlane Eestimaal oma imeilusat eesti keelt ja eestlust üleval peab?
Kuidas eestlane kodumaal peab üleval positiivset suhtumist teistesse eestlasesse ja muudesse rahvustesse?
Väikesed näited:
mäletate I&I blogi, kel kõik mis inimjalgadel liikus hambus oli? Või vaadake netikommentaare:

heh, 5.10 2011 12:07
" kuule oksenda vastutuult, nii loll ikka ka olla ei saa!"
" mul kuivad tikud taskus, pane end põlema!"
"sellist ila oskab ainult diplomi ostnud ajakirjanik kirjutada"

tom, 09.10.2011 09:45
MIKS TA ARVAB ET ON TARGEM KUI KEEGI TEINE ISIKLIKULT MINUL ON SELLEST MUTTIST SIIBER!!!!!!

kkt, 08.10.2011 19:22
Puhas sigadus. Yanki koju - ruttu...

jne., jne, jne.
Pea iga teksi all elab mõni oma kibestumist või ma ei tea mida välja. Eesti keeles.

Ja siis ma mõtlen, kui suureks see nihilism seal Eestimaal küll kasvab ja kuidas ma pean oma lastele üleval seda positiivset suhtumist, sest ka nemad loevad eestikeelseid online väljaandeid.

Ma usun haritusse. Nii oma laste kui ka Eestis elavate inimeste, muidu lihtsalt pole võimalik... ei ole võimalik.

FOTOJAHT/ RUUDULINE

2011-09-11T13:48:00.000+03:00

Kui silmadega siia-sinna vaadata, siis ainult ruute näedki. Aknad, majad, teed, kõik kootud esemed, kangad jne jne. Niisiis teema pole raske, pigem on raske valikut teha.
Seepärast otsustasin, et võtan ette ainult ühe maa, Saaremaa ja minu ruudulised sealt.

Jätsin esimese pildi tahtlikult keeramata, sest just sellisena ma seda nägin ja pea viltu pildistasin,Kuressaare Piiskopilinnuses. Tunnistan, et kuigi ma lootsin, et see alla ei kuku, oli seda pildistades ikka päris kõhe tunne. Teiste piltide puhul sellist tunnet ei tulnud :)

Teiste pilte näed selle lingi tagant.

FOTOJAHT/ PABERIST

2011-08-28T12:24:00.001+03:00

Ma austan kõiki sellise töö tegijaid, millega ma ise hakkama ei saa. Või õigemini selliseid, mis on nii "nürid", et nende tegemisel kolmapäev tunduks aastana.
(loomulikult on iga töö ja tegija mütsi mahavõtmist väärt, aga eelnev on järgneva sissejuhatus)
Selliseks minule ülejõu käivateks töödeks on kõik a´la munapakkimised, vasakult paremale mööda linti valvatavad tooted, pikema kui 10x10 lapikese kudumine jne jne., ûhesõnaga, tööd, mis vajavad piiiiiiiikkkkka meelekindlust.

Kui nüüd paberiteemalist pilti otsisin, siis meenus suvine näituse külastus ja sealt Karoliina Kuisma töö "Kieleni on linnani" / "Keel on mu kindlus".
Kuna selle töö sõnum on nii mitmekülgne ja sisaldab endas ka väga suurt konkreetset tööd, millega ma ilmselt ise hakkama ei saaks, siis olgu tänane fotojaht pühendatud ainult ühele ja sellele konkreetsele teosele.

Fotojahtijad, järgmisesse fotojahi palun teilt uusi teemasid, kuna oktoobris lõpevad meie praegused. Pange siis jälle mõtted tööle, teeme neist pikema nimekirja sealt edasi.
Teised jahtijad leiate selle lingi tagant.
Kel ihk kaasa lüüa, tere jahtima, fotojaht on kõigile!

FOTOJAHT/ PRAGULINE

2011-08-13T10:40:00.003+03:00

Mõne teemaga tuleb mälusoppidest esile mälestus ettekujutusi. Pragulise teema puhul ajaloo tund, kus räägiti kuidas inimesed vanasti sõid, suudlesid leiba, kui see kogemata maha oli kukkunud ja söömise lõpetamisel panid noad ja lusikad seinaprakku seisma. Kuna meil on palksaun, kujutasin ma seda päris elavalt ette :)
Seinapragu seekordsesse fotojahti ei leidnud, aga laua- ja kivipragusid küll. Mõned praod on kohustuslikud, et asi koos seisaks.

Kõigile, kes fotojahis tahaks kaasa lüüa, on selleks nüüd väga sobilik aeg, tegelikult on see sobilik aeg kogu aeg :)) Tere jahtima uued ja vanad, kes vahepeal kaamerale puhkust on andnud! Teemad ja seaduse leiate fotojahipäevikust. Sealt leiab ka teiste pragulised pildid.
Kui küsimusi on, vastan meeleldi, abi saab ka. :)

FOTOJAHT/2X MUST, 2X PUNANE

2011-08-07T22:22:00.001+03:00

Oleks ikka jube küll kui poleks suve. Poleks neid Nipernaadilikke reise, maasikapunaseid sõrmi, valgeid öid jalgrattasõitudega, suveteatreid, lõhnavaid niite ja kadakaid. Poleks neid palavaid päevi, kus asfalt nutab ja naerab päikese käes nagu soul tumedanahalise naise suus... Õnneks see kõik on.
Õnneks mäletan mõnele valgusest purjus hetkele klõpsuga ka pihta saada. :)
2x must

2x punane

Lisa musta ja punast fotojahipäevikust.

FOTOJAHT/ AED

2011-08-02T22:54:00.002+03:00

Mina olen ka mööda aiaäärseid tänavaid kõndinud. Just tulin suurelt kallistamise turneelt, ilusalt Eestimaalt, kus aed oli aiast ilusam ja kaamera laulis ilusate hetkede tõestuseks. Aedu ma muidugi ei kallistanud, ainult silmadega, sõpru see eest aga küll.
Tänan sõbrad oma aega minuga jagamast, näeme ja kallistame ja jutustame jälle!.:))

Pilti kah, tähtaeg fotojahil läks juba hapuks, aga mis sest ikka, Arno jõudis ka kooli hiljem, aga ega ta sellepärast rumalamaks jäänud... :).

Läbi paduvihma paistab nagu vesivärvidega oleks maalitud.

Ja vanu kiviaedu ja uusi...

Paaritu projekt Tamperes,kus paaritud kindad ootavad oma kaotatud sõpru.

Loodame et muud fotojahtlased on usinamad kui mina. Aga ka puhkus on tarviline vara, niiet kes puhkab, puhaku hoolega.
Fotojahiga võivad ühineda kõik, kel tahtmine, nii et kaamera kätte ja klõpsima, seaduse ja fotojahi päeviku leiad siit.

FOTOJAHT/ MAGUSAM KUI MESI

2011-07-23T01:01:00.000+03:00

Uni, kindlasti uni, on magusam kui mesi, aga pilte sellest pole. Unenägusid on küll. Jubedaid ja häid. Aga pildid neist on silmapõhjas kinni.
Vaatasin siis oma uuema pildisalve üle ja otsustasin nende piltide kasuks.

Tamperes Plevna seinal olid projekti "Rakas Raikas frotee" siirupis tärgeldatud shoti seelikud. Ei läinud neid limpsima, aga kui suur seelik suhrutärgeldamises kõvaks tõmbub, siis on selleks vaja läinud palju magusat suhkrut.

Kui pardikeselt küsida, mis on tema meelest magusam kui mesi, siis teeb ta nii ja enne Sulle näitamist on selle juba nahka pistnud.

Nii see ongi, igale ühele meist on see oma mesi kuskil... :)

Teised fotojahtijad.

FOTOJAHT/ UUS JA VANA

2011-07-16T12:14:00.004+03:00

Midagi uut ja midagi vana, midagi sinist ja midagi laenatud... On leivakappide ühendamise suurhooaeg.
See tuli esimesena meelde seda teemat lahates.
Aga minu pildid ei ole pulmitusest, vaid üks on isekasvatatud ja teised ise nähtud redisain kauplusest.
Olen kahe käega redisaini pooldaja. Kommipaberitool oli ehk väheke liiga...maitsetu mu meelest :)), aga need auto sisekummidest tehtud potid, korvid ja kausid, need oleks küll ostnud, kui need nii jubedalt poleks lõhn.... haisenud.

Mul oli igavesti palju pilte valmis tehtud ühest äärmiselt huvitavast redisainist, kus vanadest Soome markadest ja hõbelusikatest on saanud uued ilusad ehted. Aga need pildid ei õnnestunud, sest vale kaamera oli kaasas ja tegija oli ise kah pisut, ja mitte nii pisut, koba.

Seega sellise pildi saab, kui ei oska pildistada :D, aga sellised need oleks pidanud tulema.

Teised kaameratega jahilised leiad siit.

FOTOJAHT/ 2x oranž, 2X violett

2011-07-09T23:13:00.002+03:00

Seekord oli raske valikut teha. Ainult 2! Aga mul on mitu ja mida ma siis välja jätan kui tahaks ikka rohkem :) Tegin siis 2x2 ja julma otsuse, et panen kõige värskemad pildid, mõned neist lausa klõpsusoojad.
Violetsega on asi selline, et kus on kus on tema piir...? Millal ta muutub punaseks või millal võib seda juba violetseks nimetada.

Kliki konna, siis näed kus ta kodis :)

Teised jahilised selle lingi tagant.

FOTOJAHT/ SAMMALDUNUD

2011-07-04T13:09:00.000+03:00

Veerev kivi ei sammaldu... Seisvale aga kasvab sammal ehteks külge.

Teised sammaldunuid pilte esitamas leiad selle lingi tagant.
NB. Fotojahtijad, Mister Linky link on millegipärast natuke segi, aga põhimõtteliselt töötab :) Ei hakanud uuesti seda liitma ja teid lingitama, loodame et järgmine kord on korras.
Ilusat suve ja pildistage ning palju, iial ei või teada, millise teema alla miski pilt veel sobib. :)

FOTOJAHT/ KUNSTILINE

2011-05-14T21:34:00.010+03:00

Kõige suurem kunstnik on loodus. Me õppinud, või muidu kunstisoonlased, proovime Meistrit ainult jäljendada, jäädvustada tema poolt pakutut. Mõni oskab seda paremini, teine ka, kõigil on õigus. Ei ole ühte õiget käekirja sel asjal.
Ma olen alati vaimustuses olnud pindadest, valguse ja varju koostööst ja vaatenurkadest. Seekordse fotojahi alla sobivad just sellised Meistri enda kui tema õpilaste kätetööd jäädvustatud pildid kõige paremini.
Teised fotojahtijad leiad selle lingi tagant.

Once in the lifetime

2011-05-03T14:51:00.000+03:00

Kummaline oli saada telefoni sõnum kell 7 hommikul. Tuttavalt, kellega sõnumite saatminegi väga harv nähtus. Nähes tema nime telefonis tuli esimesena hirm, et midagi on juhtunud...
Ei olnud.
Vastupidi, inimesel oli hing õitsema hakanud, keset kiirteed ja tahtis seda kellegagi jagada.:)
Noh, kus häda kõige suurem, seal mina ohvrina kõige lähemal...

Temal hea meel, päike paistab, kevad kevad ja veel kord kevad ning tal suur soov, et mina koos temaga Tommi Läntise laulu "Kevät ja minä" kuulaksin.
Nii.... temaga oli siis kõik korras... õitsegu pealegi ja ega mul selle vastu midagi ju pole, olla kaasõitseja. Kuulasin ja astusin samal ajal tööle.

See situatsioon oli midagi nii toredat, et tegi terveks päevaks hea tuju. Carpe diem, just seda me peaks rohkem tegema.

Eile õhtul esitasin oma teisele tuttavale küsimuse, et mis oleks tema kolm esimest "once in the lifetime" asja, mida ta teha tahaks. Vastused olid ümbermaailmareis, teha telekasse üks hit saade ja golfis hole-in- one.

Siis hakkasin enda omi mõtlema.
Üks oleks kindlasti ära käia Firenzes, teine näha täies õites magnoolia puud, kolmas...ma tahaks Harly Davisoniga sõita. No üks veel parem oleks hobusega ratsutama minna. Nii et ma ei oskagi neid kohe pingeritta seada :)
Tegelikult tahaks ka E.Adleri "Armastus Pariisis" raamatus olnud kohad läbi käia, aga ...selleks oleks vaja 7 õiget numbrit laupäeva õhtuks.

Veebruaris, kui olin Londonis ja pidin lihtsalt kompromisse tegema, kuhu minna ja mille eest olen valmis maksma ja et kas ma elan ilma kahetsuseta, kui seal või teises muuseumis ei käi, kontserdipileti eest nii ja naapalju ei maksa. Ikka sama põhimõttega, et kui see olekski sul "ainuke võimalus, kord elus, täna ja nüüd" teha, siis kas kahetsen, kui ei tee.
Ei kahetse, nägin ja kogesin palju, veel rohkem jäi vaatamata, aga juba see oli 1 mu unistusi, et lähen oma sünnipäeval kuhugile reisima. See sai tehtud.

Mingid unistused meil lihtsalt peavad olema, need ei pea olema midagi kolosaalselt suured, üldsegi mitte reisimise või käimisega seoses, kuid ikkagi...midagi "once in the lifetime"... :) Need on just need asjad, mida vanadekodus õnnelikult kaaslastele räägime, aga mitte need kogemused, mida kibestunult taga nutame. :)

Niiet mis on Sinu 3 või enamat "kord elus" / "once in the lifetime" asja?

FOTOJAHT/ PEIDUS POOL

2011-04-30T20:12:00.003+03:00

Kui ma oleksin lind, kala või konn, näeksin neid pildistatuid objekte eri perpektiivist. Perpektiivid aga annavad võimaluse näha seda, mida näeb lind, kala või konn.
Me näeme ainult pilvede kõhtusid ja jää selga, ega märka kõrgustes olles, milline mets kasvab kahe kivi vahel. Ometi on neil olemas ka see teine pool. Sellesse peab laskuma või lendama.
Umbes nii ma mõtlesin neid pilte siia laadides.

Kevad.
Maa näitab oma peidus poolt.
Vahel on tunne, et tahaks vastutulevaid kallistada. Hoiatage neid minu eest! :))

Teised jahtijad on selle lingi taga peidus.

FOTOJAHT/ METSA ALL

2011-04-17T11:41:00.005+03:00

Milline vaikus on metsa all, või tegelikult, millised hääled on metsas! Kui jaksad kuulata. Peatuda hetke, kükitada või istuda ja olla...
Mõelge milline saatus on puudel... Nad peavad elama sel kuhu neid kasvama on pandud või kuhu tuul vm on nende seemne viinud. Isegi kui nad seal kasvada ei tahaks. Teinekord elama kõrvuti teise puuga, kes talle üldse ei meeldi. VÕI vastupidi, teinekord on nad saanud kas inimese vm abil omale kõige soodsama kasvupaiga. Lillede ja maaga. Ja lõpus... hea õnne? puhul veel tuleb neist miski...tool, sein, katus, põrand, kauss...või soojus vms.

Kui jõuan täna ühes metsas käia, lisan õhtul siia veel ühe pildi/ pildid. Seniks teiste leide selle lingi tagant.

...........................
Päevane jalutuskäik Lanu pargis . Need skulptuurid seisavad seal suurte puude ja linnulaulu all.

FOTOJAHT/ RIST

2011-04-10T10:55:00.001+03:00

Seekordse fotojahi tarvis käisin sõna otses mõttes ristiretkel ja otsisin midagi uut, just sellesse päeva jäävat. Eilne päev oli ilus, aga tuul tahtis suu avamisel soolikates taifuuni korraldada. Ja mina veel mõtlesin, et võtan raamatu kaasa, loen esimesi kevadisi lehti, aga hea et kaamera käes püsis... Paari pildi järgi oli hea jälle fotomälus sorteerida :)

Suma

Vesijärven rannas, koht kus ma käin maailma peale karjumas ;)

Eile oli Mikael Agricola päev

See pilt on võetud ükspäev läbi, häbi-häbi, pesemata akna, aga seda valguse halo ja suitsu taevast ristmikku ei saanud kuidagi pildistamata jättä.

Lõpuks väike trummipõrin seekordsele jahile. Meid kõiki läbib nähtamatu ristmik- põhi, lõuna, ida, lääs. Meid kõiki siia fotojahi alla tuleb neljast ilmakaarest.

Teised jahtijad leiad siit ja kes soovib kaasa lööma hakata, siis ei muud, kui kaamera kätte ja pilte tegema ning lingitama. Reeglid leiad Fotojahi päevikust, teemad samuti.

Lihtsalt niisama, mina ja mu ettekujutused

2011-04-09T10:02:00.005+03:00

Ma ei teagi, kas see on õnn või õnnetus, kui sul on vilgas fantaasia. Mul on.
Ma oskan suurepäraselt ette mõelda ja - kujutada situatsioone, mis tulemas, panna oma ettekujutusse inimesi ja nende käitumist, nende elusituatsiooni jne. Rääkimata sellest, et ma fantaasiarikkalt möödunut analüüsin /keegi ei armasta mind ! ;P :))/ .

Kõik ei ole alati nii nagu ma olen mõelnud. ÕNNEKS!

Ma olen näiteks väga elavalt ette kujutanud, kuidas elab mu töökaaslane. Et tal on kaks last ja elab kuskil ridaelamus, teatud linnaosas. Pärast selgus et tal pole lapsigi, mehest rääkimata ja kortergi ühetoaline. Aga ta oli nii pereema olemusega! :)

Mõni aeg tagasi pidin ühe ametikäiguga seoses tutvuma ühe mehega. Tema nimi oli selline väga vana-aegne. Ja mina muidugi kujutasin kohe ette, et mu ette tuleb seisma suuuuuur vana mees, selline vana kooliõpetaja olemusega ja eriti kujutasin ma ette, et tal on suured käed. :) Kui kohtumise kellaajal tuli ukse vahele üks meeskodanik ja ütles, et te ootate vist mind, pidin ma peaaegu ütlema, et ei, me ootame kedagi teist. Ta oli siis täiesti tavaline! Täiesti normaalse pikkuse ja olemisega tavaline mees, aga mitte mingi bassihäälega rahulik ja nurklik kaardikepiga mees. Pool meie kohtumise ajast käisin mõttes läbi seda ettekujutuse murenemist. Ega ma tegelikult ei pettunud, aga mitu minutit mõtlesin, et kui palju mõjutab inimese nimi fantaasiat.

Ja ega ma ainult inimesi ja situatsioone ette kujuta. Töökaaslasel on koer ja ma olen ta koera oksendamistest, söömismeeldivustest ja jalutuskäikudest mitusada lugu kuulnud. Minu ettekujutustes oli see koer suur kuldne retriiver Boris, kes uljalt karvad hulmudes oma perenaise kõrval astub. Läksin siis mõni päev tagasi töökaaslasele külla ega julgenud uksest sissegi minna, sest mine sa tea, mitu kilo liha vähem ma pärast kaalun. (tegelikult oleksin sel puhul koerale tänulik olnud ;))
Tuli siis kuts.
Selline pisike siniste kõrvadega madal põrandamopp, liputas saba ja tahtis kohe sõbraks saada. Ja mu ettekujutise Boris oli kahanenud sadu kordi!

Ja kõik need järelfantaasiad, kus ma olen mõelnud, et millise mulje endast jätsin jne... nendest piinadest parem ei räägi. :) Pluss need ah, sellest ei tule ju mittekuimidagi ja "pitäkää tunkkinne!" ettekujutused. Oh, ma millegipärast väga loodan, et ma pole ainuke eksemplar oma haige fantaasiaga :)))

Palun luba, olla õnnelik

2011-04-08T10:25:00.002+03:00

Kõigil peab minema halvasti, siis kuulud massidesse ja oled ühiskonna poolt heaks kiidetud liige.

Elame üleüldise vingumise ajastul, kus kellelgi ei tohi hästi minna ja keegi nagu ei tohikski õnnelik olla. Välja arvatud just armunud, aga neilgi lubatakse õnnelik olla vaid hetke, sest õnn ju nagunii ei kesta ja nagunii...

Mitte keegi ei julge avalikult olla uhke oma saavutuste üle, mitte keegi ei julge öelda avalikult, et on õnnelik.
Muidu sa ei kuulu hulka, sa oled kas kergelt põrunud, loll, haige, kuulud kindlasti Keskerakonda, hakanud usklikuks või on sul mingi muu raske arengupuudus või arengupeetus. Meie ajastul on õige areng vingumine, rahulolematus.

Ma ei saa aru miks?!

See, et sul on raske ja oled väsinud, masendus hiilib kohe ja varsti, on stress, isegi kui päris hästi jaksad; on vähe raha, isegi kui seda on palju; abikaasaga pead olema raksus, isegi kui pole; taevast lendab alla mingit imelikku ollust, ja kui mitte täna, siis homme; tööpuudus ähvardab, isegi kui firmal läheb hästi jne jne. Seda kõike me julgeme külvata enda ümbere, sellest kõigest me oleme nagu kohustatud rääkima, aga seda, et on palju asju mis on hästi, seda ei julge keegi öelda, või kui, siis väga tasakesi ja pimedas toas, omaette.

Aga ma ei taha elada vinguvas ühiskonnas! Vingumine on nagu nakkushaigus, mille tühistuseks on morn maailm, kus kõigil läheb halvasti.
Ma ei tea, kust inimesed on võtnud mingid nähtamatud ühiskonna normid, kus peab olema teatud kallidusega auto, mööbel, riided, korter, töökoht, reisid jne jne. Ja kui sa nendesse ei mahu, siis su lausedki algavad, noo, ega me ei ela nii nagu muud... pooltoonise häälega. Miks!? Kes ütles, et peab, kes ütleb, et peab tegema nii nagu naaber, olema naabrist parem???
Ma olen kuidagi väsinud sellest ühiskonna vingumisest ja tuli selline Eugène Delacroixi maalingu- La liberté guidant le peuple, tunne :)))

Ma tahan elada naeratades, tunda tõeliselt ja südamest kaasa õnnelikule elule. Teiste omale ka. Ja teate, absoluutselt igal inimesel on põhjus olla täna, just praegu õnnelik. On palju asju, mis on hästi.

Millised traditsioonid on kõige rohkem muutunud?

2011-04-07T14:43:00.002+03:00

Maailm muutub kogu aeg ja meie koos nendega, see on klišee, aga tõsi.

Olin äsja ühe näituse korraldaja, mille teemaks mäng ja mänguasjad ennevanasti. Kui palju huvitavaid jutte sisaldas endas mistahes ese sel näitusel! Kõigil esemeid toonutel oli oma ajalugu rääkida.
Kui vaadata selja taha, kasvõi oma lapsepõlve, siis meie elu on väga palju muutunud ja ma ei arva et halvemaks.
Inimkond on oma elu kergemaks teinud ja seoses sellega muutunud ka elukvaliteet. See on tore, samuti ka see, et meie pärandis hoiavad end püsti samad traditsioonid ja kombed.

Millised traditsioonid ja pühad on siis kõige rohkem muutunud?

Võtame mõned näited. Pulmad, sünnipäevad, matused, suguvõsa kokkutulekud, jõulud.
Enne olid pühad ja kombed väga tihedalt seotud kirikupühadega ja on seda praegugi, kuid... see tagamaa on jäänud ajalukku. /võib-olla mul pole õigus, aga tundub vähemalt nii/ Näiteks väga harvad meist toovad nelipühade ajal kased tuppa või mõtlevad miks munadepühade ajal värvitakse mune ja käivad sel ajal kirikus. Mardi- ja kadrijooksmise traditsioon on samuti hävimas. Mõnes mõttes kurb.

Ma arvan, et kõige rohkem on muutunud traditsioonide sisu. Milliste siis? Jah, mingi sama punane lõng käib veel tänapäeva ja ajaloo läbi, aga veel rohkem hüütakse, aga meie teemegi hoopis nii, palju põnevamalt. Näiteks pulmad ja sünnipäevad. Milline pulm on enam see sooja kartuli ja süldiga pidu, kus titte teki sisse pakiti? Või sünnipäev kartulisalati viineritega?
Ma arvan, et nende kahe komme ongi kõige rohkem muutunud.
Kõige vähem ehk aga on muutunud matusete traditsioon, kuigi tuhkamine ja tuha raputamise/ matmise traditsioon on juurde tulnud ja pisut on muutunud ka matusepeod. Vähemalt mina pole kuulnud, et keegi mingit actionit a´la kirst helikopterisse ja siis haua kohal mütaki alla lasknud vm oleks.
Samas on meile mujalt maailmast palju uusi tähtpäevi juurde tulnud ja neist ma olen veidi skeptiliselt ka kirjutanud.

Nüüd aga küsimus. Mis on teie arvates traditsioon või püha, mis on kõige rohkem muutunud?

Millest ei kirjutata, seda pole olemas...

2011-04-06T11:53:00.002+03:00

Seda mida sõnadega sulle ette söödetakse, seda sa silmadega sööd. Nii võiks ükskõik millise meedia kohta öelda. Meedia vahendab tõtt ja kui millestki kirjutatakse, siis nii see ka on ja kui sellest ei kirjutata...siis seda niiku polegi.
Miks selline mõttekäik?
Alles see oli kui kõik värisesid seagripi ees, enne seda oli olnud linnugripp, suu- ja sõrataud, töötus ja masu (ei ole mingi koledusjärjestik vm). Ei julgetud reisida, süüa, linde koduaeda päästa, midagi osta. Iga päev vaadati hirmuga suureneivaid numbreid.
Kas enam neid asju polegi või?
Vale, on, aga meedia ei käratse neist uudistest enam nii palju ja inimese meel lebab. Pealkirjad ei karju enam suurelt GRIPP, MASU, või midagi muud ajudesse maavärinat tekitavat.

Ma ei arva, et me meedia peaks ainult ilusatest asjadest kirjutama ega seda, et peaks paanikat tekitama.

Huvitav siin on hoopis inimese meel.

Inimese meel puhkab, sest temani ehk jõudev koledus ei kiratse ridades. Samas see asi ei kao, mis on kole või muidu ebakindlust ja hirmu tekitav, ka tappev.

Mõtlesin, et kas tänapäeval oleks võimalik korraldada selliseid valimisi, kus absoluutselt ühtegi reklaami ega uudist ei kirjutataks ja massides ei kõnniks nummerdatuid inimesi. Keda inimkond valiks riigikokku või presidendiks "tagasi ürgajal"? Milline mehhanism, ilma meediata, tõstaks need inimesed otsustetegijateks.
Mõtlesin mis mõtlesin, aga häälest ja rusikast kangemat ei leidnud. Kipub suletud ringiks minema.
Ürgajast tänapäeva eraldab ainult kirjaoskus ja raha. Aga inimese meelt pole miski karastanud, inimene elab endiselt oma meele vangis, kuigi võiks juba sajandeid kestvatest sõnadest sorteerida välja selle, mis tähtis.

Surma ees oleme me kõik võimetud

2011-04-05T11:52:00.003+03:00

Ma olen olnud see õnnelik inimene, kelle lähestest on surm kaarega mööda käinud. Kuni... rohkem kui poolteist kuud tagasi suri täiesti ootamatult ja "püstijalu" mu väga hea sõber, inimene kes oli mulle väga väga tähtis.

Ta tõusis ühel konverentsi õhtusöögilauast püsti, astus kaks sammu ja varises kokku. Lihtsalt.
Tänase päeva seisuga olen üle elanud kolm erinevat "arvamust" tema surmast ja süüd sellele ikka veel otsitakse.
Ega see põhjuse väljaselgitamine inimest tagasi too, aga kõige hullem on teadmatus. Kui inimene on terve, spordib, sööb tervislikult, ok, on olnud köhas nohus jne.. aga plaks ära sureb on... On kurb, jube, ahastav.
Samamoodi imelik oli tema surmast teada saamine. Käisime kontserdil, seejärel leppisime kokku, et paari päeva pärast, peale konverentsi ta helistab, aga mittekuimidagi enam temast ei kuulnud...kuni lugesin.
Kui käisin tema sõbraga, kes ametilt psühholoog on, rääkimas, käisime korda-mööda läbi neid tundeid ja seda teadmatust. Surm on ebaõiglane. Eriti ebaõiglane on see inimesele, kellel jäi nii palju asju pooleli siia maailma.

Nüüd me siis elame tema surmajärgset elu. Surm õpetab, õpetab seda, et homset ühel päeval lihtsalt pole. Lihtsalt ei ole.
Minu ellu on tulnud seoses tema surmaga neli tema sõpra, ajakirjanikku, kellega me üksteist edasi tõukame ja teineteisele temast häid mälestusi kirjutame.
Juice laulis, että "elämä on kuolemista...", aga elu on ka elamist, meile kes me siinpool veel kõnnime.
Elu kulgeb, kurat võtaks, isegi kui maailm variseb kokku. Kurbusel ei ole ettekirjutatuid mustreid, igaüks elab kaotuseid omamoodi läbi. Mina ka. Täna ma juba isegi naeratan ja naeran.
Häid inimesi on siin ilmas kindlasti palju, mõnedega neist on au kohtuda.
Tema oli üks neist.

................. Kirjutasin talle mälestuseks sellise teksti.........

Friends forever what ever happens, niin sä usein sanoit. Miten sanat saavatkaan eri merkityksen, kun lausuja on vaihtanut maisemaa.

Ystävä hyvä, ei sun olis kannattanut niin radikaalia maisemanvaihdosta tehdä, vaikka joskus työvuorolistoja vääntäessäs näin uhkasit.

Kuka mua nyt mentoroi tässä maailmassa?!

Kuka mun kanssa nyt väittelee maailman menoista ja musiikista, lehtien sisällöistä, ulkoasuista ja otsikoista?
Kuka mulle nyt sanoo: ”Tiedätkö muuten...” (ja ennen kun ehdit lopettaa lauseen, ehdin tuntea itseni koulutytöksi ryppyyn vajonne...ine polvisukkineen tekemättömien läksyjen vieressä).
Oh, Sä tiesit niin paljon, Sä opetit mulle niin paljon!
”Ei kun nyt hiljaa...kuuntele...nyt. Ah mitkä sanat! Tiedätkö tän laulun tarinan?” sait mut usein hiljaiseksi.
No en mä tiennyt puoltakaan niistä tarinoista, mutta Sun ansiosta kasvoi mun maailma suuremmaksi ja moni muusikko historioineen tuli mun elämään. Paljon muutakin.

Mä en hyväksy sitä, etten enää kuule sun viittä peräkkäistä ”ei” sanaa (mitkä olivat ihan kuin sun puhetuotemerkki), kun olit asiasta eri mieltä.
Mä kaipaan niitä herkullisia keskusteluja, jotka loppuivat usein sanoilla: ”Miksi sä et kirjoita meille, miksi sä kirjoitat muille?!”
En mä pystynyt, vaikka pienehkön lupauksen annoin, että ehkä joskus... Anteeksi.
Enkä uskaltanut, kun vieressä istuu kirjoittaja suurilla kirjaimilla.
En halunnut vaan lapioida sanoja riviin. Sun tekstit olivat helmiä silmille, niissä oli ”sitä jotakin”... minun...lumeen uupuvia sanoja.

Viimeksi kun nähtiin seistiin jonossa. ”Ei ei ei, mitkä jonot, väliaika loppuu ennen kun saadaan lasi käteen. Tästä mä kyllä kirjoitan lehteen!” ja sä seikkailit jonosta toiseen. Kärsimätön sielu, niin kun itse sanoit olevasi. Sitä kirjoitusta ei sitten tullutkaan...
Ei, mä en pysty hyväksymään Sun kuolemaa. En pysty hyväksymään että maailmasta lähtee ihminen, joka oli intoa ja haaveita täynnä.
On niin väärin lukea Sun nimi sanomalehden väärältä sivulta.

Ystävät ovat polttomerkki sydämessä.
Ja me jatketaan näitä keskusteluja, vaikka ne valitettavasti pidetään nyt level 2:lla, toisella kanavalla, missä poppikoulu ei soi.

Oli etuoikeus tuntea Sut
I miss U

”Niin kauan kuin nimesi lausutaan – elät.”

FOTOJAHT/ ÜKS TEISE SEES

2011-04-03T09:22:00.000+03:00

Kui hakata mõtlema siis asju, mis on üks teise sees või üksteise sees on palju. Momendil ma tahaks, et üks igavesti hea must kohv oleks mu tassi sees. Selline, mida saab Londonist kuskilt tänavalt mingi X market place´i lähedalt. Üle hulga aja peatas mind lõhn ja kohe nii, et ma ei suutnud vastustada ja teate, see oli lihtsalt ülivõrdes hea kohv! .Sellega seoses tuli mulle meelde, et ma olen Londonis espesiaale teinud pildi fotojahi jaoks. Nelson´s ship in bottle, häda oli anult see, et mina olin maas ja tema oli taevas koos oma pudeliga. Kolmas pilt on Hollola Pirunpesäst. Suur suur kivi on vajunud või veerenud kaljude vahele. Neljas aga .... kui see sealt veerema uuesti hakkaks...

Teiste jahtijate pilte näeb siit.

FOTOJAHT/ NAHAST

2011-03-19T20:02:00.000+02:00

Kui palju erinevaid nahku maailmas on ja mis on kellelegi nahk. Puu koor on puule nahk, jää järvele, müürid majale, metafoorselt.
Mõni nahk on karvane, mõni sile. Mõni pääseb pärast surma kellegi tuharalihaste toetajaks, mõne peal lüüakse rütme. Kui inimest võiks pärast surma nüljata, kuhu tema nahk kõlbaks? Ka trummiks või tumbaks ehk käekotiks? Elu pole mitte ainult julm, elu on teate täitsa persest. Mõne koha pealt. Ja mitte ainult nii mõne.
(ma ei kuulu mingisse green ega blue ega redpeace´sse, loomi söön ka)
AGA mu paksu naha vahele puges üks inime, kes täiesti ootamatult suri. Ja ma olen mõelnud viimasel ajal palju sellest, miks mõni asi läheb nii nagu läheb. Mõne asja koha pealt olen ma paksu nahaga, teise koha pealt poleks mul nagu nahka ollagi...

Seekordsed pildid sellised. Karvane nahk siledas nahases peos ja Jaana Parkkila käte läbi said nahast sõnad.

Teised jahtijad siin.

FOTOJAHT/ KES SIIN KÄIS?

2011-02-26T13:49:00.002+02:00

Millegipärast assotsieerub see küsimus mulle hüüatusena, kus keegi oleks nagu millegagi hakkama saanud. Käinud moosivargil, toa segi ajanud või sussile augu sisse söönud vms.
Lähiaegadel pole midagi sellist juhtunud ja selliste piltidega on kehvasti. Siis aga avastasin oma pildikogust ühe sügisese pildi meie kesklinna tänavalt.

Vähemalt kord aastas saab keegi enda arust jube hea mõtte ja tühjendab nõudepesuvedeliku sellisesse mullivanni sarnasesse purskkaevu. Tegelikult mitte purskkaevu, vaid sellisesse sullamulla_ ilus_ olen_veesilma.
Tulemus on järgmine.

Seekord oli isegi vähe vahtu, tavaliselt see jõuab sõiduteeni välja. Vist polnud jõutud kogu pudelitäit tühjedada. Vabandan, pilt on kehva kvaliteediga, pildistatud käimise pealt.

Teine pilt on ülemere kuningriigist maalt. Kes ta siis oli? Vastuse leiad kui vajutad read more . :)

Fotojahipäevikust leiad teiste "kes siin käis?" pilte.

FOTOJAHT/ NÕU

2011-02-19T16:24:00.004+02:00

Mis oleks hea ja väärt nõu... Hea nõu on ajatu ja vastupidav siin muutuvas elus. Ja see käib nii sõnade kui esemete kohta.

Vaatasin üle oma suvise albumi ja leidsin paar pilti, kus head nõu antakse, kuidas head nõud pikemalt kasutada. Nõude teine dimensioon :)

Ühe apteekeri juures käies nägid aga selliseid vanu abisaamise nõusid. Kuidas oleks retsept 1 osa kamalat (eesti keeles paha või jube) ja 1 osa arseeni, loksutada korralikult enne kasutamist :)

Pilk koju ka. Selle pisikese vana nõu seest leidsin ma kadunud sidruni. Arvasin, et unustasin selle poodi, aga ilmselt mängis teismeline sellega peitust. Nüüd vanaks ja kõvaks kuivanuna pöörleb ta mõnusalt seal nõus ringi nagu bingolotomasin. Ja järgmine number on...

Teised oma nõusid jagamas leiad siit.

FOTOJAHT/ 1M

2011-02-12T12:27:00.002+02:00

Kui mina kaameraga kohale jõudsin olid kõik M&M kommid juba söödud... Ja mul oli nii silme ees, kuidas ma need värvilised kommid, M kõhud ülespoole, pildile reastan.

1 m ei tähenda ju alati ühte meetrit, vaid 1 M võib olla ka sõnas...nagu mäda, mandariin ja omatunto :). M võib leiduda ka alt nurgast.

Teised M- jahtijad leiad selle lingi tagant.

"One-size" pühad kõigile

2011-02-01T17:41:00.000+02:00

Kas ilmtingimata peab igal maal olema oma samba karneval, halloween või Hiina uus aasta pidu? Või võiks mõni traditsioon jääda sinna kuhu see kuulub?

Vaatasin, et Tallinn hakkab Hiina uut aastat vastu võtma. Mul pole midagi ettevõtlike inimeste vastu ja hiina vähemus tunneb end Eestis ka palju kodusemalt .. Mitu neid oligi? Ma saan aru ka sellest, et kui aastas on ainult mõned värvikad pühad, nagu jaanipäev, uus-aasta...mis veel?, kus koledat häält saab põõsa all teha, siis tahetakse end välja elada ka muul aasta-ajal. Meie pühadesse ei ole tikitud suuri tundeid, kus end emotsioonselt väljendada. Aga tahaks ju, ehk, või? Meie kardri- ja mardipäev pole vist piisavalt maskiballilised? Halloween on ju ikka palju kobedam.
Uuema aja eestlane ei taha olla kehvem kui ameeriklane, tema tahab ka kalkunit süüa ja südametega kaarte saada.
(Sõbrapäevast ma saan veel kuidagi aru, et no, ninnunännu oled_ kallis_ sõber_ mulle, muidu ma ei teakski ju, eksole...üllad mõtted jne.)

Ma tunnen end alati pisut piinlikult, kui keegi viisi ei pea, aga on enda arust väga hea laulja ja sina pead asja juures head nägu tegema.
Sama asi on võõraste pühade tähistamisega. Me oleme neist nagu midagi kuulnud ja proovime netist järge otsides neid üle tuua, ise täpselt teadmata, kuidas see asi välja näeb.

Aga kas üldse peab? Miks me tähistame võõraid pühi? Miks me omi alal ei hoia ja üles ei soojenda? Vastlapäeva ja kadrid-mardipäeva jne.
Aga kuidas oleks export pühaga? Jaanituli Hiinasse, väikesed hiinlased võiks kaerajaani, vabandust riisijaani vihtuda?
Kas nüüd kui Tallinn on kultuuripealinn, ei võiks justnimelt meie oma traditsioone esile tuua, vanaaja kalendri järgi? Aga ei, unisex või one-size pühad kõigile!
Mis püha meil järgmiseks tulemas ongi?

FOTOJAHT/ 4NURKNE JA KERGE

2011-01-29T21:05:00.005+02:00

Nelinurkne ja kerge siis seekordse fotojahi teemaks. Esimesena tuli pähe tikutops, padi ja raamat, aga njah... Vaatasin siis kodus ringi ja leidsin hoopis, et see karp on pildistamist väärt. Minu jõulune kink.
Pole veel raatsinud teist sihtotstarbeliselt kasutada. :)

Ja fotovarasalvest leidus raskete sõnadega kergete nelinurksete lend...

Teiste leide võite näha siit.

ah et mis see on? vastus read more all :)

karbis peidus käsitööna valmistatud graatsilised küünlad :)

Ideede varastamisest

2011-01-26T21:21:00.004+02:00

Kas tasub siis nii väikese asja peale pahandada, ütleks mõni, aga mina vihastasin ja tõsiselt...

Ma ei arva, et on olemas ainult minu ideed, mida peaks teostama. Aga kui oled välja pakkunud ühe idee ja keegi selle kui oma avaldab, siis tõuseb mul hari punaseks.
Ühesõnaga, tegin ettepaneku näituse sisule, mis anti laiemale ringkonnale mõtlemiseks. Oli aga isik, kes koosolekul sellele ägedalt vastu vaidles.
Aga üllatus üllatus, järgmisel hommikul läks ja esitas selle juhatajale niikui oma briljantse idee. Tehes seda minu kuuldes! Ma ei saa aru kui loll võib üks inimene olla!
Teate, ma oskan koledat häält ka teha, kui asi seda väärt on. Ja mu keskminesed sõrmed tõusevad kah püsti. Mõlema käe omad. Ja pole mõtet vahutada mingit lillelise mustriga kõnet, et oih, kas tõesti...
Krt ja mitu muud koledat sõna! Ma voldin teinekord oma buldooseri tagataskust välja ja sõidan 100:ga üle....
olwekf pseirhjg 9påerhigårthg9werjgå rijg¨figh reölk
we5o iti tui +i6iu+yi065y+hi0u yhj\yhiwrig'´q3eot¨56yfb,cvmv-z.xgjrtkyi-trqweXSWCV
äawöoe!!!!!!

No nii, nüüd olen jälle hea inimene. :)

FOTOJAHT/ P

2011-01-22T11:58:00.003+02:00

Täna siis siirdume punktist A punkti P... P? Vaatasin oma fotokogu üle ja paar P jäi isegi silma.:)
Kõigepealt vaatas mulle köögiaknalt üks B... ei, õnneks ikka pitcher vastu :)

Maast oled sina tulnud ja maaks pead sa jälle saama... puu.

Ja kolmas on p nagu põder P:ga. Meie linna tuntuima põdraga kohtun iga päev kui tööle lähen ja tagasi tulen.

Teised jahilised P otsimas

FOTOJAHT/ ROOSTES

2011-01-15T15:01:00.000+02:00

Rooste on moes, seda proovitakse lausa kunstlikult tekitada... st. aja kulgu kiiremaks muuta ja hapetega asju disainida. Rooste on tegelikult igavesti huvitav nähtus. Roostesed jäljed linkikul tegelikult küll mitte ja roostes noad või mutrid, mida lahti pead keerama.

Minu roostesed leiud.
Esimene näituselt, mille ajendiks olla Frans Kafka, The Metamorphosis 1914.

Teine pilt jääb samasse aastakümnesse, aastasse 1918 ja sisaldab endas Soome kodusõda.

Kolmas aga minu Eesti kodu õuest.

Teised oma leide näitamas leiad siit.

FOTOJAHT/ RAHA

2011-01-08T14:21:00.002+02:00

Niisiis raha...Oma mõtte rahapöördest olen juba välja kirjutanud. Ja sama illustrastiooni panen sel puhul ka siia.

Seda teemat lahates hakkasin mõtlema, et milliseid väljendeid me endaga rahast kaasas kanname ja milliseid vaatamata rahapöördele ikka veel kasutame.

Nagu:

nalja rohkem kui rubla eest...

sandi kopikad...

kes kopikat ei korja, see rubla ei saa...

mitte pennigi väärt...

meil saab maksta ainult kõva raha eest

Mis veel? Näed ei tulegi niisama meelde, need tulevad ainult teatud situatsioonides.

Siis mõtlesin, et mida ma mäletan kunagistest rahaväärtustest, kui palju miski maksis.
4.12 rubla oli viin, 2.63 sõstra vein ja 19 kopikat Priima ( vot millised asjad esimesena meelde tulid, EÛE sündroom :P)

Nüüd kui euro tuli tehakse võrdlusi, kui kui suured on mujal palgad ja kui palju kehvemini ikka Eestis asjad on. Nüüd alles nad näevad, kui kehvalt me elame!... nii on nii mitme pool hüütud. Ma küsin, et kas see aitab midagi? Jah, see on kurb, aga uskuge, keegi ei tule Eesti vanureid vaesusest päästma, palkasid tõstma vm. Miks peaks? Iga riik majandab end ise, just nii hästi või halvasti nagu oskab. Ja eks aeg näitab, millist raha me 20 aasta pärast kasutame. Kas vene rubla haud on enda kõrvale saanud krooni ja eurogi... Olgem siiski selle puhul pessimistid :)
TEISED NUMISMAATIKUD SIIN.

Mul on kaisuinimesed...

2011-01-06T15:45:00.001+02:00

Mul on kaisuinimesed. Me ainult magame koos, me oleme ainult sõbrad... ;P

Ma ei tea teiste inimeste unedest, ega oska võrrelda millisesse kategooriasse mind võiks unede põhjal liigitada. Igatahes tunnen end mõnikord ärgates päris tulnukana...

Kas teie unedesse tulevad ka teile täiesti tundmatud isikud?
No minu unedesse küll. Kusjuures, me oleme unes tuttavaks saanud, niiet päris tundmatuks ma neid enam pidada ei saa :D.
Mul on kolm mees-sõpra. Meie tutvus algas umbes paar aastat tagasi. Nad tulevad mu unedesse paar- kolm korda aastas. Tulevad ja tunnevad mind, aga mina nagu alguses ei suuda meenutada, et kes need on ja kus me tuttavaks oleme saanud, siis meenub, et jaaa-jaa, te olite ju mul üks öö külas :D, kusjuures unes meenub selline asi.
Nägin nimelt täna öösel jälle, et mu magamistoas magavad neli minule täiesti tundmatut inimest. Seljakotid olid laiali laotatud ja pesu kuivamas.
Need "vennad" käivad igal pool reisimas ja räägivad siis, et kus ja mida näinud. Eelmine kord käisid nad Kassaris ja rääkisid täna öösel, et sa ju mäletad, me rääkisime sulle.... no siis mulle meenuski, keda ma enda juurde olin ööseks majutanud. Seekord oli üks kaisumees omale tüdruk-sõbra Annie saanud. Olid just Haapsalust tulnud ja neil oli natuke aega, et mind külastada, järgmiseks oli neil lennupiletid mingi hüdroelektrijaama juurde...
Kusjuurs nad on alati jube õnnelikud mind nähes...
Weird?
Mulle tundub ka! No aga mida sa teed, kui mul selline unenägude seeria on, kolme meesinimesega, kelle nimesid ma isegi ei tea...

Niisiis uuesti küsimus. Teil ka käivad tundmatud inimesed unedes ja näete te unede sarju? :) :)

FOTOJAHT/ ESIMENE

2011-01-02T16:41:00.002+02:00

Head ja ilusat aastat kõigile! Nii Sulle fotojahtija, kui selle teksti lugeja.
Fotojaht sammub vapralt oma kolmanda sünnipäeva poole ja on üks vahva ettevõtmine. Tänud Karuemale, kes selle üks kaunis kevad käima lükkas. Fotojaht ei ole aga mingi kinnine üritus, vaid mõledud absoluutselt kõigile, kel blogi ja kaamera ning hea tahtmine teemadekohaselt pilte jahtida.
Niiet armas inimene, kes sa siiani veel kõhelnud oled, tule osalema, seltsis on segasem! Reeglid ja teemad leiad Fotojahi päevikust. Ja aitan meeleldi kui küsimusi tekib.

Nüüd aga siis selle aasta esimese teema juurde-- esimene.
Kõigepealt lingitan siia pildi, mis sügisel selle jaoks võetud sai. Raskekaaluliselt ja kindlalt esimene.

Ja seejärel värsked pildid. Minu selle aasta esimesed pildid.
No esimene aasta tegemine on ikka tina valamine. Nii otseses kui kaudses tähenduses ;).
Eks ikka mina ka, mina ka...
Pärast neid valamisi ei oska aga enam midagi tarka kosta, sest silmis on selline kerge joobe raskem vorm. Keeruta neid eest ja takkaotsa ja järjest jubedamaks läheb...
Mida need võiks siis tähendada?
Esimene tinamoodustist ämbrist välja võttes tuli tahtmatult huulile- oi dziizuz, ilmselt ainult mina oskan tinast peeniseid valada! Keerutasin siis seda tinamoodustist siitpoolt ja sealtpoolt ja otsustasin, et see on vana beduiin, habemega vanake, kes küürus kõnnib. Mis tal mulle öelda on, ehk see selgub aasta käigus.

Teine sulps tõi veest välja leegi, aga lähemal vaatamisel selgus, et hoopis mingi pisike E.T on koorumas ja ta lausa hüüdis mulle - EMME!

Teistpidi keerutades tuli tast pääsuke, väljaopereeritud südame ja maksaga/ augud kõhus/. Või mingi vana mees või naine, aborigeen võib-olla...

Kolmas oli puhta jube, sigrimigri ja väga krobeline püst, mille otsas istub üks inimene ja räägib puuga. Et tore aasta mul tulemas... Oma arvamuse mu tinasünnitistest võite kommentaari jätta.
Aga endiselt ei olnud mingeid jälgi koopiamasinast ega unicornist, mida muud siinmaal elavad inimesed tinast valavad...

Mida aga teised esimeseks fotojahiks on leidnud, näed selle lingi kaudu.

Krooni viimased päevad

2010-12-29T12:43:00.004+02:00

Kuningas on surnud, elagu kuningas! Nii hüüab mõni krooni-euro sünni- ja matusepäeval.
Mina nii ei hõikaks.
Mul oli kurb, kui Soomes vahetati margad eurodeks ja on molline päev ka 1.1.2011.
Ma saan sellest kõigest aru, et vaja ja ühtne ja kergendab ning jäävad ära vahetusest võidusaajad jne. jne. Oleme nüüd pisike hernes suures supis, jehhuu ja valleraa! /rumala sõna koht/

Oma raha on aga nagu pisike identiteet. See ei tee eestlasest rohkem eestlast, vaid see on siiski midagi OMA. Või teeb? Nagu eesti keelgi.
Mult on palju küsitud, et kuidas eestlased suhtuvad eurosse, kui palju mõtlevad ajale mil margast sai euro.Ja kas kiikavad minevikku. Kuidas suhtuvad nüüd eurosse minekut, kui kõrval olevad maad majanduskriisides vaevlevad ja teised oma rahakottidega neid päästa püüavad.

Ei ole mina õige sellele vastama, ainult oma vanemate ja tuttavate juttudele tuginedes ei taha üldsust kaasata.
Aga jah, kiikavad küll. Ja peamine küsimus oli, kas hinnad tõusid. Ja vastus on- jah, tõusid küll.
See ei juhtunud mitte üleöö, et plaksti kartuli hind tõusis topelt ja teenuste hinnad tõusid. Ei. Pisitasa ja salakavalalt. Euro haaval.
Nii me olemegi hakanud oma soome tuttavatega meenutama hindu, kuidas näiteks asjad, mil enne sai kolm asja 10 margaga ostetud, muutusidki kolm asja 10 euroga. Ühest margast sai üks euro. Kuidas näiteks juuksurite teenushinnad tõusid, bussisõit kallines jne. Sellele on loomulikult ka maailmamajandusel ja toorainete kallinemisel oma osa mängida, aga ikkagi... Mida aeg edasi, seda vähem inimesed vanu hindu mäletasid ja teenuste eest võis küsida pisut rohkem.

Mina igatahes jätan oma mõned kroonid, mis mul rahakoti vahele jäänud on, vahetamata. Või vähemalt 135 krooni, millega ma kunagi alustasin.
Eesti kroon on ilus raha.
R.I.P.
Pildi kopeerimine ja kasutamine lubatud ainult minul.

Blogiaasta 2010 kokkuvõte

2010-12-28T22:36:00.000+02:00

Olen igal aastal teinud oma blogiaasta kokkuvõtte, ega sel aastal teisiti saa.
Kõik kel soovi või huvi võivad oma blogiaastaga samamoodi teha. Heitke pilk minevikku ja lingitage iga kuu esimene postitus. Lisaks aasta pildis. Jep jep, selline ta siis oligi, aasta, mille kirjutamise just selgeks õppisin.

Jaanuar 2010
Mida valatud tina vari sulle ennustab

Nüüd siis takkajärgi targana võin teile teatada, et kes samasugused klöndid omale uuel aastal valab, võib kindel olla, et see tähendab, et saad omale uue töökoha. Ja palju uusi tuttavaid nii töölt kui maalt :)

Veebruar 2010
Mida ma saan töö ajal teha

Märts 2010
Avastamisrõõm

Aprill 2010
"Minu Soome" ja minu Soome

Mai 2010
Fotojaht/ väsinud; uni

Juuni 2010
Koosoleku Bingo

Juuli 2010
Meem/ Mis sulle ei meeldi/vastumeelsuse meem

August 2010
Fotojaht/rippuv

September 2010
Umbes selline situatsioon siingi ;)

Oktoober 2010
Fotojaht / kirju

November 2010
Krooni devalveerimisest

Detsember 2010
Jõulumeem

Pean tunnistama, et minu blogi on läbielanud taanduma. Sellist suurt ja põnevat tungi kirjutada enam ei ole. Ma isegi ootasin seda, sest nii on kõigega olnud. Paar aastat läheb nagu shampus kihisedes ja siis tuleb burn out. Aga päris ära ma oma blogi ei lõpeta, äkki mõnikord ärkab verbaalne peetus ja grafomaania. Näis.
Nii ongi parem, ilma lubadusteta.

Blogiväliselt aga minu aasta suurimad sündmused - püsiv töökoht Soomes ja teine tööpakkumine, millesse mind endiselt moositatakse, aga mida ma pole julgenud vastu võtta. Ma olen juba kord selline, vaatan vasakule ja paremale, et millegiga hakkama ei saaks, kuigi vist saaks...

Keskmise lapse äraolek kaugel Singapuris, millega ma saan hakkama :), tema saab paremini.

Paar väga lahedat uut inimest tuli mu ellu.

Olen käinud sel aastal üllatavalt palju teatris ja kontserditel. Homme lähen jälle, kui hästi läheb. Ehk ikka läheb.

Uue aasta lubadusi ei tee. Muidu peangi veel midagi tegema hakkama :))

HÄID JÕULE!

2010-12-25T16:55:00.000+02:00

Kõike kaunist ja ilusat jõuluaega kõigile blogikirjutajatele!

Need kes ootasid minult kaarti, seda sel aastal ei saa, aga killukese meie jõulust jagan virtuaalselt kõigile neile, kes siia blogisse ära eksivad.

Minu jõululaupäev möödus kahe kalli seltsis. Täna olime kõik peadpidi Filipiineidel kolmanda kalli seiklusi kuulamas. Armas.
Nüüd lähen pähkleid sööma ja end ümmargusena tundma :)
Kaunist aega kõigile teilegi!

FOTOJAHT/ VÕIMAS

2010-12-18T10:05:00.001+02:00

Seekordne fotojaht pani mõtlema, sest on ju pisikesi võimsaid asju ja suuri võimsaid asju. Nagu nuga ja kärbsepiits, vali muusika, kõlarid, rong, jäämurdja... Või loodusjõud, mille kõrval inimese jõud ega mõistus üle käi. Mida neist pildile?
Siis meenus, et käisin end harimas ja üks asi äratas minus nii palju uudishimu, ning pidin kodus veel googletama ja lisa lugema. Nimelt haakrist ja selle kasutamine. Sümbol, mis toob külmavärinad esile ja esimesena meelde Hitleri, aga mida kasutati ja kasutatakse ka Soomes.

Pildil : Sinine haakrist oli kasutusel Soome õhujõududes.

Niisiis võib julgelt väita, et sümbolid oma häältu võimsusega vast võimsad ongi . Mida iganes need endas ka ei peidaks- viha, armastust või usku. Sümbolitega tähistatakse nii otseselt kui ka kaudselt võimsaid asju.

Teine võimsuse pilt ka. Sõnadeta ja sõnatuks võtvalt.

Teised jahtijad siit lingi tagant.

FOTOJAHT/ RAAMAT

2010-12-12T11:08:00.006+02:00

Raamattu on soome keeles piibel, ja kui kiire sarnaste sõnade otsetõlge teha, võiks eestlasi vägagi usklikuks rahvaks pidada... on ju raamatukauplusi igal pool. Samas võiksime meie mõelda, et Soomes raamatuid polegi, on ainult kellelegi kirjutatud kirjad mida müüakse.
Teinekord mõtlen, et miks me, teineteisel pool merd, samu sõnu nii erinevalt oleme hakanud kasutama, nagu mingi laialiaetud Mowgli sugu.

Aga nüüd minu raamatud.
Palju raamatuid on kolimiste käigus jäänud kuhugi ja ega ma ausalt öeldes endale väga suurt raamatuhunnikut koju tahagi. Raamatukogust võib suurepäaselt raamatuid laenutada.
Lugesin üle, mitu raamatut ma suvest tänase päevani olen koju hankinud, sain kokku 13, sinna hulka kuuluvad ka kingituseks saadud raamatud. Ei teagi, kas on vähe või palju.

Viimane neist piltidest käiks pildina fotojahi alla, teised on lihtsalt pildid ja aja noteerimine :)
Pluss veel see, et too raamat on mu absoluutne aare. Leidsin selle kasutatud asjade poest ja ei uskunud oma silmi, kui mõne eurost hinda vaatasin.
Raamat on välja antud aastal 1899, prantsuse keele algkursuse õpik. Olgu siinkohal ära märgitud, et ma pole õppinud prantuse keelt, aga selles raamatus oli midagi, mis oli kohe midagi!

Raamatute pilte teiste fotojahtijate kaudu leiab ka selle lingi kaudu.

Uued kogemused

2010-12-07T14:24:00.008+02:00

Elul on teadupärast mitu rauda jagada, minugi jaoks veel mitu avastamata maad, nägemist ja maitset.
Eile sain siis jälle paari kogemuse võrra rikkamaks.

Sellel ajal, kui kogu Soome istus telekate ees, et oma kriitiliste pilkudega üle naiste kleitidelt lasta, istusin mina oma kaaslasega Hiina restoranis ja tegime aega parajaks. Läksin esimest korda Tavastia- klubisse kuulama Tuomari Nurmiot. Lauljat, kes on minu arust üks vastuolulisemaid lauljaid, kelle laule ilmselt mitte keegi, peale tema enda, järgi ei oska laulda ja keda võiks iseloomustada kui- autonoomne persoon suure tähega. Ausalt öeldes pole ta kuulunud mu lemmikute hulka, kuid tema laulude sõnad, need sõnad on lausa näitemäng. Niiet iseseisvuspäev tema ees, koos saalitäie tema kummardajatega, oli absoluutselt kogemust väärt.

Nüüd see teine kogemus, Hiina restoranis. Kuna olime just söönud, aga kontserdi alguseni oli suts aega, siis mõtlesime vana soome kombe kohaselt klaasi ääres aega parajaks teha. Seekord aga etnolikult. Võtsime saket. Ja kuna ma varem seda maitsnud polnud, siis loomulikult hääletasin kahe käega poolt.

HYI HELVETICA, see oli jube! Sooja viina mõtelge, mis maitses nagu leebe äädikas. Jõin topsikese tühjaks ainult selle pärast, et olin selle eest maksnud ja järgmine kord joon seda siis, kui keegi väga tark ütleb, et mul on parandamatu haigus ja ainult sake võib seda parandada.

Ja siis kolmas uus kogemus. Seleta soomlasele mis on tuulehaug. Alusta seletamist kasvõi sellest, et sel kalal on rohelised luud... :D, mille peale ta küsib, et kas te sööte seda niiku kogu aeg. Absoluutselt ;)!
Kui ta selle teadmise juurest toibub, siis ütle talle, et jõuluks võiks teha hapukapsast :D

JÕULUMEEM

2010-12-05T01:14:00.071+02:00

Pildi kodu

Rahvas, me pole ammu meemitanud!

Kuidas siis nii? Mina olen viimasel ajal üldse laisk kirjutama olnud, aga eks ma proovi tulevikus asja parandada, kui midagi tuulest tugevamat pähe tuleb.Aga muu blogimaailm on kah na vaikseks jäänud. Niiet viimane aeg on asja parandada!

Armas blogirahvas- jõulumeemile!

Mida kuidas äh?

Kopeeri siit blogist juhend/ küsimused ja vasta neile oma blogis. Seejärel kutsu 3 või rohkem blogisõpra meemile. Lingita meemi algusesse või lõppu ka blogi, kellelt meemi said ning teavita neid, keda meemile kutsusid /kirjuta näiteks kommentaar tema viimase postituse alla/.
Liida meemi ka, kas netiavarustest leitud ( lingita lehekülg), või enda võetud meelepärane jõulupilt.
Meemi võib aga ka ilma kutseta üles korjata. Lingita ainult blogi, kust seda nägid.

Ei muud kui head jõulumeelset meemi!

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Mõni aasta meeldib ja teine aasta ei meeldi. Mulle meeldivad vaateaknad ja jõulutuled ning piparkoogid, glögi ja see salapärasus.

Sel aastal aga natuke ei meeldi, sest üks kolmest lapsest on kaugel Aasias ringi rändamas ja kuigi ma olen sellega algusest peale arvestanud, pole see ikkagi õige jõulu. Mis mulle ei meeldi on see, et pean paralleelselt nii kodus kui tööl jõulut sahkerdama ning see väsitab.

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid seda veeta?

3x kallist kodus koos oma kallitega. Sööks ja jooks ning mängiks vahvaid lauamänge või muud säärast toredat. Tavaliselt nii on olnudki, vähemalt paar viimast aastat.
Või siis üldse mitte mingisugune jõulu. Ära kuskil kaugel.

3.Milline on su esimene jõulumälestus?

Mäletan lõhnu. Vanaema juures oli tädi teinud suure korvitäie valgeid küpsiseid ja need olid nii head! Ja vanaema õpetas pähklitega mängu- paaris või paaritu. Ning seda, et käisin koos tädiga laudas lehmale ja kanadele süüa viimas. Mingi 4-5 a olin vist.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Jubedalt. Ja ma nutsin ka. Ja siis just enne jõuluvana tulekut, kui olin hüsteeriliselt nutnud, ütles ema, et tegelikult see ongi naabritädi punases mantlis. Meelsamini oleksin kartnud ja värisenud, kui leppinud sellise pettusega! Öelge oma lastele kasvõi keset suve, et jõuluvana on feik värk, aga mitte enne uksest sissetulekut.

5. Parim jõulumälestus?

Sain haiglast välja oma pisi- pisikese tütrega.

Teine jääb mitte just otseselt jõulusse vaid jõulu algusesse. Käisin teises linnas tööl ja tulin rongiga koju. Kui kodutänavale jõudsin, tundsin mõnusa ahjukütte lõhna, oli ääretu vaikus, tähed plinkisid süsimustas taevas ja lumi krudises talla all ning helkis hanges. Koduõue olid tuled põlema süüdatud ja puudel põlesid elektrilambikesed. Saun oli soe ja õlu oli külmas. Käisin sel õhtul esimest ja kindlasti ka viimast korda paljalt lumes püherdamas. (Nepanimaju neid, kes selle poolt hääletavad. Just oled igavesti mõnusalt saunasoe, kui pead lumme hüppama! Nõder värk mo arust. )

6. Lemmik jõulutoit?

Soe jõulupraad ahjukartulitega. Ja magustoit- piparkoogi tiramisu, glögi ja pähklid.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Olen viimase sekundini tööl, sellejärel oma Soome kodus. Koos kahe musiga ilmselt. Loodetavasti üks kolmas inimene hüppab ka meilt läbi :)

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone.

Tavaliselt hommikuks teeme riisiputru, millesse mandel on peidetud. Sööme õhtul kell 18 ja kuulame jõululaule. Lapsed on soovinud, et laual peaksid olema eesti moodi kartulisalat ja seenesalat. Suure söömaaja järel avame kingid ja seejärel sööme magustoitu ning mängime miskit.

Kuigi ma pooldan kuuski metsas, on meil selline pea iga aasta siiski olnud. Viimastel aastatel selline pisitillukene, potis. Või oksad.

9. Sinu jõulukingisoov?

Maailmarahu suure punase lehvikesega, paluks. Ja siis... paar- kolm miljonit, no või ega ma nii ahne ka pole, lepiks miljonigagi.
Tegelikult ma sain juba sel aastal kaks kinki. Jõuluraamatu ja Helsingin Kaupunginteatterin historia/ Helsingi linnateatri ajalugu.

Ja kui päris aus olla, siis ma ei oska kinke vastu võtta, jube piinlik on et teised oma raha minu peale kulutavad. Tavaliselt on see parim kink, kui teised oma raha ei kuluta. Samas mulle endale meeldib kinke anda, nii tore on kellelegi rõõmu valmistada.

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?

Täispuhutav suur voodi, mille mu lapsed rohkem küll endale kinkisid, et minu juures ööbida saaksid. :)
Mu korterisse puhtalt füüsiliselt ei mahu mitu voodit ja kui asjad ilusasti nurka teineteisele kukile tõsta, siis mahume me aeg-ajalt mõnusalt varbad suust- suhu elama.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Pedofiilid ja igasugused tapjad. Need ei peaks üleüleüldsegi kinki saama, ei sel ega järgmistel aastatel.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Kõike head ja paremat ning kiigake ikka vahel siia ka, isegi kui ma kirjutanud pole. Külastamine kohustab :).

Ilusat jõuluootust kõigile ja olge ikka paid! :)

Ja nüüd meemile.
Palun kaamost, tegelinskit ja Sjgellet.

Pilt on pärit eelmise aasta jõulust, kus natuke sai teismelist kiusatud... Mida muud võiks üks teismeline kingiks saada, kui üht suurt ja pehmet karu... :P Tegelikult oli "karu" allaneelanud ühe suure kasti, milles arvuti. Karu ise oli aga suur hulk vormitud ja kleeplindistatud ajalehepaberit :) Ma loodan, et tema sai sellest omale unustamatu mälestuse, igatahes meil kõigil, kaasaarvatud saajal, oli väga lõbus.

FOTOJAHT/ TÄPILINE

2010-12-03T23:18:00.002+02:00

Täpid on toredad, siis sellised positiivsed täpid, pisikesed rõõmud, vallatud mida on hea sõrmede vahelt läbi lasta või milledel silmad puhkavad. Kangasse kinni jäänud, lindudel, liblikate,lilledel jne.

Minu pildile on samuti kinnipüütud täpid mis silmapuhkuseks, sõrmepuudutuste eest oleks vastutanud igaüks ise. Ja kes see siis täppe kandiliseks taob...

Maa täpiliseks astujad

Maast täpiliseks tõusjad

Ja taevast maale sadanud täpid.
Viimane pole just eriti kvaliteetne, kuna pildistasin telefoniga, aga niisama mööda ka ei saanud astuda. Ilusad pärlid olid.

Teised täppe avastamas selle lingi taga.

FOTOJAHT/ 100

2010-11-20T21:50:00.002+02:00

Esimesena mis mulle üldse selle teemaga seoses meelde tuli oli Scandinavian Music Groupi laul "100 km Ouluun". Siis 100 kg, 100% ja 100 aastat.
Sajand polegi tegelikult mõne asja juures palju. 100 ja rohkemgi aastaid vanu asju on ju tänapäevalgi püsti ja kasutusel.
Majad ja müürid, aiad ja piirikivid. (pildil olevale paadile tegin nüüd natuke ülekohut, tema on alles noor pensionär :) ) Nii seisab pildil olev, rohkem kui 100 aastat vana laut, veel täitsa püsti.

Ka see tänavavalgustuslamp on 100 aastane. Temasuguste elutee algas Soomes natuke rohkem kui sada aastat tagasi, Tamperes.

Ja ilmselt said 100 aastat tagasi targaks ka mõned inimesed Lahtis... Neile püstitati lausa mälestusmärk ;) Mõnikord tundub, et nemad olid ka viimased... Eh, no ei... :))

Teised inimesed armastavad teha aga teistsuguseid asju, mis ehk väga targana välja ei paista, aga ilusana küll, nii kaugelt kui lähedalt.
Pilt siis 100 plaadikest "väljalõigatuna" suurest Finlaysoni manyfaktuurile pühendatud kunstteosest Vapriiki seinalt. (Lugesin mitu korda üle, et ikka täpselt 100 tuleks :))

Teised 100 jahtijad selle lingi taga.

FOTOJAHT/ MÄLESTUSEKS

2010-11-13T19:34:00.002+02:00

Igas aasta-ajas on eelmine mälestuseks. Teinekord narrib aga uus aasta-aeg vana...
Pidi ju nüüdki lund olema niiet jagub. Oli jah, päevaks! Just õppisin uuesti jänesejälgi hüppama ;) ja otsas ta oligi.
Sügis oli nii ilusasti oma visiitkaardi mälestuseks jätnud ja valmis... aga ei midagi.
Ootame siis, millal valge selle pimeda kaamose võidab. Tuleks juba!

Mälestus suvest. Ja Hiiumaast. Ristimäel on mälestusmärk, mis seisab koos kahest veskikivist ja on püstitatud lahkuma sunnitud hiiurootslastele. Koht kuhu ma kõik oma tuttavad riste tegema olen tarinud :)

Lõpuks ka mälestusmärk, mille puhul ma nö mõttes "ämbrisse astusin".
Meie linn on täis igasugu sõja-aja mälestusmärke ja arvasin kogu aeg, et ka see mälesusmärk on püstitatud mehi rindele saatnud naistele, kes siin mehi taga nutavad ja neid koju ootavad. Et näe lehvitavad neile järele. Ja mis siis välja tuli...
Teos kannab nime Launeen neidot ja on lihtsalt üks purskkaev, mis esitab naisi vett kallamas. Muud ma pole selle teose kohta välja lugenud. Pettuse värk ma ütleks, mina nii mõtlesin ja kurvastasin nende naiste pärast, mitu korda isegi. :)

Teised mälestusi jagamas leiad selle lingi tagant.

Teemad kevadeks- andke aga teada, teen neist siis valiku ja teatan jälle päeviku vahendusel. Valikute tegemine ongi kõige raskem, sellepärast annan teistele kõigepealt sõna.

Kust algab Tallinn?

2010-11-12T09:47:00.001+02:00

Kõigepealt leitud nalja.

1. mine google mapsi
2. kliki marsruudi otsingule
3. kirjuta algpunktiks Jaapan
4. kirjuta lõpp-punktiks Hiina
5. mine marsruudiõpetuses kohale nr 43
:)

Tee sama USA -Hiina
Vaata kohta 27 :)

Vaatasin siis, et kuidas pääseda Helsingist Tallinna, kas peab ka vesijetti ostma hakkama või kajakit laenutama. Õnneks soovitati laevaga minna.

Siis uurisin, kuidas pääseda mäiteks Tallinnast Haapsalusse.

Algpunkt Tallinn algab Mere puiestee keskelt suunaga sadama poole.
Niiet kõigepealt pead sõitma 400 m ja Ahtri tn kohal tegema U- pöörde. Ausalt öeldes ma pole kindel kas liiklusmärgid seda soosivad, kohalikud peaksid teadma. Mõnes mõttes on see õige, Mere puiesteelt pääseb igale poole ja Tallinna ametlik keskpunkt, mis on Raekoja platsil, ei annaks autojuhile just kõige paremat informatsiooni edasisõiduks. Huvitav ikkagi, et kes otsustas, kust Tallinn algab või lõpeb.
Haapsalu hakkab samuti keset tänavat.
Loodetavasti mapi kasutajad ikka pääsevad sinna kuhu nad on minemas :).
Ning üks on ka kindel, Google mapi tegijatel on ilmselt olnud "siiber" ees või vähemalt on neil naljaks olnud, sest vesijetiga ookeani ületada... ;) ja kohale jõuda ajas mis seal on kirjas....:) Tõstan pöidla püsti, kes nii kohale jõuavad.
Ma üldse ei imesta kui varsti hakkab Googlemap extreme- seiklejaid välja ilmuma.

Krooni devalveerimisest

2010-11-08T19:59:00.005+02:00

Ma tahaks argipäeva täiskasvanute päris "muinasjuttu".
Segaseks kipub, jah? No ma tahaks, et meie päris elus oleks ka midagi püsivalt kaunist. Jäävalt jäägitud truudust, ilu ja õnne, käest lõpuni kinnipidamist või midagi muud, mis ei oleks viha või poriga üle valatud. Ausat olemist. Mis oleks originaalne, õige või naturaalne, või kuidas seda nüüd kutsuda. Midagi, mis hoiaks alal lootuse ja teadmise, et on olemas veel usaldus, headus ja austus.

Maailm on aga ahne kõmudele.

Kõiges leitakse midagi halba või urgitsetakse niikaua, et vägisi midagi leitakse.
Ei, ma ei taha silmapetet või situatsioone a´la- kui ei räägita, siis midagi ka pole. Ei.
Loomulikult- kus suitsu seal tuld ja tuletegijaid. Ja mida kõrgemal positsioonil sa siin maailmas oled, seda kergemini sinust kinni haaratakse ja sind luubi all vaadatakse.
Nüüd siis halvasti ehitatud kaardipaki situatioonist või ajendist sellele krooni devalveerimis jutule.

Pagana naaberriigi kuningas kah! Pidi ta nüüd siis niiku käima ja tegema asju.
Tema särav kroon devalveeriti eelmisel nädalal ilmunud raamatus. Kahju ju, nii ilus pere... :)
Ma ei arva, et ei peaks kirjutama asjadest, mida sind juhtuv tegelane teeb, ilusatama asju. Loomulikult ma tahaks teada, kui ohmu või tark keegi on.
Aga ka suurtele poistele peaks meelde tuletama, et tikkudega ei tasu mängida!

Ja veel rohkem paneb mind imestama need naised, kes pärast iseenda suu läbi kuulsaks saades nutavad- aga ma ei tahtnud ju talle miskit paha! Oh seda naiivsust!!!!! Müüb või lihtsalt lollilt räägib end raamatusse või ajalehte ja siis imestab oma suurte Bambi silmadega, et ups, kuidas see siis nüüd niiviisi läks. No ei tahnud ma talle midagi paha ...
See on tegelikult psühholoogiliselt huvitav, et mis selleks ajendab. Kas tõesti kuulsuse saavutamisel ei valita vahendeid või ollakse lihtsalt lollid.
Naiivsed ruudus. Nii ülemises kui alumises otsas.

FOTOJAHT/ SÜGAV

2010-11-07T10:01:00.001+02:00

Sümbol, kaudne või otsene tähendus, konkreetne pilt, mida liita sügavuse alla? Teema nagu Hamleti monoloog.

Leidsin siis fototvarast natuke otsest ja natuke kaudset sügavust.

Kollane madu on sügavuse piiriks

Punased hoiatavad sügavuse silmad

Pudeli põhja sõrm ei ulatu, mõistuse kadu aga küll... Teinekord sellest sügavusest ei pääsegi...

Arhitekruuri sügavusi Tampere Tehnilise Kõrgkooli Arhitektuuriosakonnast. Esimene reaktsioon-oi, aaaa, eeee, oooo, mis see veel on?! :)) Huvitav oli.

Teised sügavusi otsijad leiad lingi tagant.

FOTOJAHT/ armastus..love, love, love...

2010-10-29T19:04:00.004+02:00

Vaatasin jälle mälukaardi kaadreid ja ûmisesin Beatlesite- All You Need is Love`i.

Minu elu kolm kõige suuremat armastust on mu lapsed. Kõik muu armastus kahvatub ja kahaneb selle armastuse kõrval. Ja see on ka armastus, mis kunagi ei muutu ega lõpe. ♥
Armastust pildile püüda on aga omajagu raske, kui poleks sümboleid. Ja õnneks mõned on ka kaamera ette jäänud.
Nüüd siis pildid armastusest mis liivakarvases, kuldses, peegelpildises /enesearmastus?/ ja marjases olekus. Viimaseks mainitud on ühed mu lemmikmarjad luikedena magamas samblal teineteise hellas süles.

Teised jahtijad leiad selle lingi tagant.

4x luv

Rikas Soome, vaene Kreeka

2010-10-29T14:19:00.007+02:00

Ma ei omista poliitikas mittemingisugust "vööd" ja need kes siit nüüd mingit poliitilist kirjutist ootavad võivad pilgud mujale keerata.
Jutt tuleb hoopiski mõtetest, mis puhkuse nädal mulle ette tõi.

Nädala alguses käisime 2 eestlast, 2 soomlast ja 1 tšiillane tutvumas Tampere kultuuriga. Täpsemalt muuseumidega. Kõigepealt aga siirdusime Muumimuuseumi, et tšiillasest vahetusõpilasele tutvustada soome pereidülli eeskujusid.
Kes selles muuseumis on käinud, teavad, et näitus paikneb kahes poolsuures saalis või suuremas toas, kuidas neid nüüd nimetadagi. Näitusel on seintel graafilisi töid ja väikemudeleid muumidest, nende majadest, paar aeglast mänguarvutit ja mängutuba. Näitus on tore ja armas.
Mis aga pani mind imestama oli see, et näitusesaalis seisid loidude nägudega kolm (3) saalivalvurit. Kolm inimest valvamas 10-30 cm Muumimaa elanikke. Mänguasju/ mudeleid, mis seisid klaaside taga.
3! Eraldi oli veel piletimüüja.
Ma ei saa aru, kuidas jätkub sellel linnal nii palju raha, et maksta palka kolmele inimesele, kusjuures sellega saaks väga hästi hakkama üks inimene. Pealegi on mul kuri kahtlus, et neil on seal veel eraldi koristaja, kes teadmata kadunud on, sest mudelid olid päris tolmused.
(Ilmselt neid oligi pandud varitsema seda koristajat, et siis kui see kohale ilmub, kargavad kambaga kallale ja näitavad kus on kus on tolmu koht. Ilmselt on ta suuuur inimene.)
Neil ei olnud seal absoluutselt midagi teha. Külastajaid polnud meie lisaks algul kedagi, pärast tuli üks pere.
Ja siis väidetakse, et koolides ja lasteaedadesse pole võimalik palgata abistajaid, kuna raha pole.
Vot arumaeimõista sellest asjast, et vabandage väga, aga mitte-kunagi- elus- olnud 30 cm Tuu-tiki või Tuutsiku, mis ta nimi nüüd eesti keeles ongi, valvamise jaoks raha jätkub.
Rikas on mõni linn.

Kreeklastel jälle ei lähe nii hästi. Isegi Soomes mitte. Ja kuigi neil seal omal maal soojust jätkub, siis kartulite soojendamise jaoks siinmaal mitte. Nad on ilmselt kärpinud kartulisoojendamise raha.
Ma ei mäleta millal ja kas üldse olen restoranis toitu tagasi saatnud, aga seekord Tamperes küll.
Kui tellid sooja toidu, siis oletad ka selle sooja olevat. Aga meile toodi vist hommikul kell 8 valmistatud soojad kartulid, mis olid kella 16 mahajahtunud. Niiet ilmselt oli minu viga, et ma kell 8 sinna sööma ei läinud.
Toodi uued. Ja need olid valmistatud kell 10.30.
Mõtlesime et saadaks need ka tagasi, aga nälg tahtis silmanägemist ära võtta. Siit väike antireklaam- mina küll seda restorani ei soovita.

Aga muidu läheb meil hästi. Armatuur läks rikki ja nüüd on laes ainult kaks pirni. Hea on selles see, et ma ei vaja enam saba. Kõik kelle fengshui soolikas saab neid vaadates kahjustatud, võivad rahulikult koju jääda. Valgust on, aga ilu mitte ja nüüd olen tegelenud uue otsimisega. Tore on täheldada aga seda, et müüjad ei alusta armatuuride tutvustamist odavamatest- ju ma näen siis hea välja ;D. Tõde on aga see, et peatume piinlikult alati kõige odavamate juures, mina lausudes, et no aga ega sellegi väga viga pole. :)

Nüüd on järgi jäänud paar puhkuse päeva ja esmaspäeval mõtlen tööl, et millal mul võiks burn out tulla. Ja kas ma üldse pääsen ja mida kaudu tööle, sest meie linna tulevad naabermaa kuningliku pere liikmed.
Mul on järgi veel 13 puhkuse päeva, kaheksale neist olen juba mõttes käpa peale pand. Äkki vean veebruarini välja.

Eestlased koju?

2010-10-27T11:06:00.005+03:00

Ei saa minagi vaiki olla sel super teemal, mis ajakirjanduses laineid lööb, nimelt eestlaste "ajude" kojuvoolust.

Kui kuulsin esimest korda, ilma süvenemata, presidendi üleskutset talentide tagasikutsumisest Eestisse, oli esimene mõte- kampaania korras võib ainult kohvipakke müüa. Isamaalisuse peale üleskutsega suruda on...kummaline.

Eks igal minekul ja minejal ole oma põhjus.
Ka Eestist äraminekul, mitte puhkusereisile, vaid uuele kodu- või töömaale. Meid eestlasi on ilmselt igas ilmakaares nüüd elamas, töötamas, kogemusi saamas. Mõned jäävad, mõned tulevad kiiremini tagasi. Mõned lähevad uuesti.
Ja kui su veres ei ole ainult seiklushimu, siis on minekul mitmekordne põhjus. Poliitiline tagakiusamine ehk tänapäeval ei mängi enam rolli, nii nagu kunagistel minejatel.

Kõik teavad, et me ei ela ainult õhust ja armastusest ja töö on üks suurimaid, aga mitte ainsaid põhjusi, miks välja rännatakse.
Nii hakkaski ajakirjanduses ilmuma sõnasõdu jääjate ja minejate vahel, kes igaüks oma põhjusi välja tõid. Tagasitulijad kirjutasid omi põhjusi.

Siis aga hakkasin mõtlema, et miks presidendi kutset nii kitsarinnaliselt võetakse, eriti äraminejate poolt? Miks seda nii konkreetselt lennupileti või elukoha muutusena nähakse?
Kopeerin teksti presidendi kõnest:
"Programmi sihiks on vahendada Eesti ettevõtjate tööpakkumisi ja koostöövõimalusi kõigile neile, kes tahaksid oma oskusi ja teadmisi Eesti huvides kasutada.”

Talendid koju! ei tähenda ju ainult seda, et välismaal töötavad, teadmisi ja oskusi juurde saanud inimesed peaksid konkreetselt koju tagasi tulema, vaid aitama Eesti majandust, kultuuri, midaiganes ala väljaspoolt. Oma suhteid, teadmisi, oskusi ära kasutades. Näidata tee Eesti suunas, jagades ka ise oma kogemusi.
Arvan, et Eesti "ajud" voolavad ära peamiselt kogemuste saamise ja oskuste täiendamise, tööolude, aga ka hindamatuse pärast.
Kuhu nad tagasi peaksid tulema? Mida on Eestil neile tagasisaamiseks pakkuda?
Ja äkki neist on välismaal Eestimaale rohkem kasu kui Eestimaal? Äkki hindaks neid nüüd sedakaudu.

Kust siis alustada? Alustaks äkki positiivsest suhtumisest ja tahtmisest aidata, kel võimalik.
Padi on seal kus kodu, on üks ütlus.

Aga padi pea all ei pea olema konkreetselt Eestimaal.

FOTOJAHT/ illustreeritud tekst

2010-10-24T19:14:00.001+03:00

Kui ma mõtlesin selle fotojahi peale, siis haarasin kõigepealt oma mälukaardi ja vaatasin pilte. Puha päikest täis, säramas, loojumas ja maad kummardamas. Olen siis päikesekummardajate sugu. Aga õiget teksti neile piltidele polnud, kui siis järksu meenus mu enda ja Rauli kahasse kirjutatud laulusõnad, mis kolmanda isiku kaudu ka oma viisi saanud. Mina ümisen seda küll hoopis teistmoodi ja Raul vist omamoodi.

Heal lapsel mitu viit :)) Ühte viit saab kuulata siit.

Piparmynditee

Minus on peidus
eilne päikeseloojang
sireli lõhn ja
sinu sosin kõrva sees
vedrude laulud
armuteo vaevas
hambajälg padjas
ja piparmyndijälg vees

Sinus on peidus
homne hommik
võõrasemad
su silmade sees
eilased laulud
patsipaelaks
hambajälg kaelas
ja piparmyndijälg vees

Eilses ja homses
päike on peidus
armunud teokarp
sosinad sees
sõrmepõimikus
sirelisurud
sinad ja minad

ja piparmyndijälg vees

Ja teisi illustreeritud pildid leiad siit.

FOTOJAHT/ ETNO

2010-10-09T23:29:00.000+03:00

Pikama jututa asume pildiseletajaks.
Esimene pilt on tehtud augustis Helsingis Zetode kontserdilt. Välkutada ei saanud ja piinlik oli noori poisse pildistada ka ;)). Aga ma loodan, et see muusika, mis sellele pildile kinni on jäänud, kannab justnimelt pealkirja- etno.

Ja kui pääb pidu pääle saama, loulama ja kena olema, vöödakse kulidad välla. Siis on keik kohad ilma rüüpeta röömsaid tüdrikuid täis.

Soome nõiad teevad aga sellega etno- muusikat.

Jomeneemejelle!

Etnolikke pilte selle lingi tagant.

Ka nii võib päev alata...

2010-10-04T14:42:00.001+03:00

Jälle esmaspäev... Viis pikka tööpäeva ees! Aga mitte iga esmaspäev ei hakka selliselt nagu minu hommik täna :)

Olin olnud pool tundi tööl, kui uks reipalt avati ja meesinimene koos oma järglasega sisse astus.

Reibas "tere hommikust" kõlas nii valjult ja nii säravalt, et ajas tahtmatult muigama. Ja siis küsib see meesinimene minult: "Tahad ma laulan sulle?"
No mida sa selle peale muud oskad öelda, et kui see on sinu suur ja sügav soov, siis lase aga käia. :))

Ja ta hakkaski kõlaval häälel laulma- roosa panteri laulu, teate küll seda multikat, no vot seda viisi.
Ja mina seisan ja ei oska kohe kuidagi nägu olla...
Loomulikult teeb selline asi tuju heaks. Igaks juhuks küsisin, et kui isiklikult ma seda "roosa panter süsteemi" peaksin võtma :D. Tõstis käe ja läinud ta oligi...

Ei läinud kuigi kaua, kui ma kogemata pliiatsid maha viskasin ja neid siis koos allameetrimeestega käpuli korjama hakkasin. Tuleb teine mees-inimene ukse vahele ja hüüab säravalt ja kõlavalt: "No mida termiidid!?"

Ja mida teen mina?! Tõstan laua alt tervituseks käe... :)

Tulin hetk tagasi koju ja mõtlesin kaunistamiseks meie maja eest pihlamarju korjata, enne kui linnud need ära söövad. Korjan siis rahulikult marju ja näen, et tuleb katusepanija mingit rauast kolakat hunnikusse viskama. Vaatab mind säraval silmil ja ütleb: "Tead, seal ladvas on palju ilusamad ja punasemad marjad, mul on tõstuk siin maja ees, tahad ma tõstan sind latva?!

Ja ah, selliste sõnadega polegi keegi veel mulle külge löödud.
:D
Ei tahtnud ma latva ega midagi, aga mul on kahtlus, et meie linna vette on midagi segatud...

Tegelikult võiks nad homme ka seda segada :))

FOTOJAHT / KIRJU

2010-10-03T09:53:00.000+03:00

Loodusest võiks momendil leida vaat et kõike värve. Aga mina ei taha suvest lahti päästa ja minu kirju-teema alla tulevad pildid sellesuvistest hetkedest, erinevatelt randadelt.

Lahti/ Mukkula
Runomaratonil oli puusse naelutud kellegi muusa, vist :)

Lahti / Niemi
Rannas istudes vaatasin vette ja seal seisid värvilised kivid. Kuidagi päris uskumatu, et tavalises rannanurgakeses seisid nii värvilised kivid järvevees. Päikesesära natuke häiris nende pildistamist, aga sellised nad olid.

Ja siis veel pilt juulikuisest väga soojast päevast, kus me Haapsalu lähedal Paralepas randa ekslesime ja sellise kirju tuletorni juurde välja jõudsime.

Kirjusid pilte võib leida ka selle lingi tagant.

FOTOJAHT/ PÖÖRE

2010-09-26T10:47:00.004+03:00

Pööre...alternatiiv oleks ka sõna kääne, teise suunda (suunas) minek, olek.
Peab ütlema, et polegi väga kerge teema,kuid pildiarhiivi päästis ka seekord. Niiet, pildista, pildista, sa ei või iial teada, millisesse teemasse need üks-kaks võivad sobida ;).
Seekord siis rõhk rohkem suvistel piltidel.

Selle kadakasel kunsttükil oli oma nimi:

Muchas felicidades! sinne kauas Mexicoon, näin uudestaan :)) Ja hän oli enemmän pää alaspäin, ainakin rannoilla.
Sama viroksi.
Palju õnne sinna kaugele Mehhikosse, veelkord! Ja tema oli rohkem pea allpool kui üleval, vähemalt randades :))

Siiski, siiski, rebasesabad on uued, eilne pilt Helsingist Suomen Kansallisteatteri eest.

Teised pöördelised pildid siit lingi tagant.

Lehed on kirjud... :)

2010-09-23T19:45:00.000+03:00

Palavik, kurk haige, nina annab oma olemasolust iga minut lorinal teada... Huumor olevat parem kui tablett ja töökaaslaselt sain sellise kirja oma postkasti. :) Nüüd on kõht ka valus... naerust :))

Ei saanud seda siia kopeerimata jätta.

PIRISTYSTÄ SYKSYN PIMEYTEEN...

Nainen kestää heikosti peräänajoa.
> (Otsikko Aamulehdessä 29.1.)

Jollei haudasta oteta yhteyttä, hautaa hoidetaan 25 vuotta veloituksetta.
> (Turkulainen 28.8.)

Väkivalta parisuhteessa on asia, jonka eteen kannattaa tehdä töitä.
> (Vantaan Sanomat 22.9.)

Mies löi liikuntarajoitteista miestä pankkiautomaatilla.
> (Otsikko Koti-Kajaanissa 15.1.)

Rattijuoppo kaahasi sataa poliisia karkuun.
> (Otsikko Warkauden Lehdessä 31.3.)

Olutrekka ojaan Iissä. Alkoholilla ei ollut osuutta turmassa.
> (Helsingin Sanomat 4.5.)

Linja-autossa oli yli 50 ihmistä. Mukana oli myös kolme opettajaa.
> (Helsingin Sanomat 14.4.)

Eliel Saarisen tien tunneli on kaikkiaan yli puoli kilometriä pitkä. Umpitunnelissa kuljetaan 350 metrin matka.
> (Helsingin Sanomat 12.10.)

Oravan löytyminen ei vielä tarkoita sitä, että niitä pesisi lähistöllä. Se tarkoittaa vain, että kuollut yksilö on liikuskellut alueella.
> (Savon Sanomat 2.7.)

Hakijaryntäys Espoon hautausmaille.
> (Otsikko Espoon seurakuntasanomat Essessä 11.3.)

Ne, jotka ovat päivittäin jutelleet vainajan kanssa, selviävät tablettilääkityksellä.
> (Savon Sanomat 7.1.)

Malmin hautausmaan liikenne yksisuuntainen.
> (Ilmoitus Helsingin Sanomissa 24.12.)

Vuodepotilaan syöminen voi olla hankalaa.
> (Otsikko Sydän-Satakunnassa 8.12)

Etelä-Karjalan ensimmäinen krematorio tuotantokäyttöön.
> (Otsikko Etelä-Saimaassa 15.5.)

Mika Lahti kaatoi keilat naisia paremmin.
> (Otsikko Helsingin Sanomissa 10.1.)

Työkaverinsa rintoja kähminyt sai jättikorvauksen.
> (Otsikko Ilta-Sanomien lööpissä 5.2.)

Kauppiaan sydän on lihatiskillä.
> (Otsikko Kauppalehdessä 23.2.)

Huonokuuloisten maailmankongressissa huippupuhujia.
> (Kuulonhuoltoliiton tiedotteen otsikko 13.5.)

Eurot näytettiin etukäteen vain sokeille.
> (Otsikko Aamulehdessä 31.12.)

Eläkeläiset tekevät puista lentokonetta mielisairaalan vintillä.
> (Otsikko Helsingin Sanomissa 18.6.)

Oppilaiden tasapuolinen kohtelu epäkohta peruskoulussa ja lukiossa.
> (Otsikko Itäväylässä 24.6 )

Äkillinen tulva vaikeutti autojen kulkua Vammalan Kävelykadulla.
> (Tyrvään Sanomat 5.8.)

Kokenut metsästäjä ei huomannut vaimoaan ampuessaan tiheässä taimikossa riekkoa.
> (Ilta-Sanomat 24.9 .)

Lahdessa kuollut ampui poliiseja.
> (Otsikko Pohjalaisessa 4.8.)

Liian pienissä liiveissä rinnat pursuavat kupin reunan yli ja liukuvat ylöspäin selässä.
> (Iltalehti Online 18.9.)

Myydään kaksi langatonta lankapuhelinta.
> (Ilmoitus Helsingin Sanomissa )

Aiemmin nainen ilmoitti tulleensa pahoinpidellyksi Koivukujalla, jonka tekijöinä oli ollut kaksi outoa miestä. Nainen jätti valheellise kertomuksen poliisille tämän entisen poikaystävän kehotuksesta.
> (Raahen Seutu 17.11.)

Hän on joutunut mielisairaalaan, koska tappoi 12-vuotiaan äitinsä ja tämän rakastajan.
> (Kansan Uutiset 27.3.)

Ikaalisten Ampujat panostaa nuoriin.
> (Otsikko Pohjois-Satakunnassa 16.6.)

Sairaankuljettajan arkeen kuuluu väkivallalla uhkaaminen eri muodoissaan.
> (Pohjolan Sanomat 19.11.)

Kymmenen hevosen emäntä myös ravaa itse, ja onpa voittanut Suomen mestaruudenkin.
> (Itä-Häme 8.3.)

Alkosta halutaan piristystä Pöytyän liike-elämään.> (Otsikko Auranmaan Viikkolehdessä 3.9.)

Miehet ovat tavallisen näköisiä nuoria miehiä. Havainnoista voi ilmoittaa lähimmälle poliisille.
> (Helsingin Sanomat vankikarkureista 26.7.)

FOTOJAHT/ sinine ja ümmargune

2010-09-18T13:27:00.001+03:00

Esimene ümmargune pilt oli mul juba augustis valmis. See paistab olevat selle fotojahi kohustuslik mustika pilt :).

Teisest pildist mosaiiki tehes haaras mind äkki kummaline matemaatika tunnist puuduja paanika :D, kas ikka sobib ruumalalt mitteümmargune panna ümmarguse alla. No loomulikult sobib ju, eksole.
Ja ümmargust tajud isegi siis, kui seda pole kogunisti näha.

Mõnda sinist ja ümmargust on aga kohe kaugele näha.

Ja teisi fotojahil osalejate pilte võid näha siit.

FOTOJAHT/ vastandid/ vastakohdat

2010-09-10T23:26:00.002+03:00

Seekordse fotojahi teema tõi mulle millegipärast esimesena pähe sellised vastandid nagu- mees ja naine. Siis aga hakkas kasvama kahtlus, kas ikka enam nii on, maailm ju muutunud ja puha...

Mõtlesin erinevate vastandite peale. Vastandid ei kuulu ju ainult omadussõnade perekonda, millest oleks kõige kergem pilte teha, siis aga tuli appi eelmise nädalavahetuse siinlinna kunsti- laupäev.

Tunnistan, et käisin Travelling Letters 2010 näitusel kaks korda, sest see oli midagi väga väga väga minu silmadele. Sealt leidsin ka kaks tänasesse jahti jäädvustatud pilti.

Kolmas aga sisaldab endas kahte tuntud põlvekõrgusesse kasvanut sõjaratsut.

Teised jahilised leiad siit.

Umbes selline situatsioon siingi ;)

2010-09-06T20:23:00.001+03:00

:D Just praegu nii ongi.

FOTOJAHT/ UDU

2010-09-03T22:29:00.001+03:00

Udu on kaval, ohtlik ja salalik. Müstiline ka.
See udumaastik jäi mulle ette mitte jalutuskäigul, vaid rongi aknast välja vaadates.
Proovin pildistada 160km/h kiiruse pealt magusat maasikablondi udu, mis saatis rongi põldude rohelust silitades. :) Saatjaks traatide maastiku laul.

Teise udu pildi sain aga kogemata.
Käisin mina metsas, silmad seljas ja selja taga, üks silm käes. Ja koperdasin juurika otsa. Ja mida tegi sõrm? Klõps! Olged-lahked, habemega udu missugune ;).

Tegelikult pole vaja mul ei metsa ega juurikaid, sest uduseid pilte on mälukaardil rohkem kui küll. Oskus seegi ;)

Teised udu leidjad selle lingi tagant.

FOTOJAHT/ rivis

2010-08-28T13:42:00.001+03:00

Meil on sõrmed- varbad, juuksekarvad rivis. Majal aknad, puul oksad. Nii lihtsalt on. Mõni asi kasvab iseenesest rivvi, teine surutakse joondu ja valvesse.
Minu seekordseid pilte seob ka üks sõna- rand. Kõik pildid on võetud erinevatelt randadelt. Viimane neist eile õhtul/öösel Töölönlahe rannalt.

Teised jahtijad leiad selle lingi tagant.

Ning üleskutse kõigile, kes siiani pole veel Fotojahis kaasa löönud- tere jahtima! Fotojaht on kõigile! Sääduse ja teemad leiad Fotojahi päevikust.

FOTOJAHT/ konks

2010-08-21T11:58:00.000+03:00

Riputaks siis siia blogikonksu külge mõned konksulised pildid. Vanadest konksudest uuemateni.
Muud polegi nagu öelda, mõtteid palju, sõnu vähe... :)
Teiste konkse selle lingi tagant.

FOTOJAHT/ saak

2010-08-14T18:04:00.000+03:00

Tere!

Mul läheb nüüd palju paremini.
Enam selle asjaga ei tegele, näe kogusin kokku ja homme viin paaditäie taarapunkti.

Nüüd käin mustikal

Ja mõtlesin et tooks õige naise majja. Siin me nüüd elame...

Kirjutame ja joonistame varsti jälle!

Tervitades Sinu... tead küll kes...

Teised saagikogujad leiad siit.

FOTOJAHT/ rippuv

2010-08-01T11:59:00.002+03:00

Selleks et rippuda on vaja nööri või konksu.
Sissejuhatus algas nagu suitsiid- kiri :/, õnneks asi siiski nii karm pole, aga mõned rippujad sai siiski tallendatud.

Ja kui päris täpne olla, siis sai kaks mõrva ka tõestatud, üks elutruult lavastatud, teine rohkem silmamunade oma.

Lavastatud mõrv

Sõidan mina eile jalgrattaga mööda järve randa. Järsku vaatan, sadamas, peaaegu kohvikute ja elu keskel, on keegi omale pesapaiga teinud. (Ilus vaade ju! Peseks mõned särgid-värgid puhtaks, tõmbaks alleaa, alle-aa kaskede vahele nööri, riputaks kergesse tuulde pesu kuivama ja lebotaks rooli hoidvaid käsi.)
Meid on...

Silmamuna mõrv

Teised fotojahtijad leiad selle lingi tagant.

FOTOJAHT/ võti

2010-07-25T12:04:00.000+03:00

Mul miskit asjalikku võtme pilti polnud, mõtlesin siis, et paneks relvad ritta ja teistega teeks katuseräästa kunsti :).

Teised võtmed siit.

Viimastel päevadel ettetulnud küsimusi

2010-07-19T20:26:00.004+03:00

Puhkus on igavene tore asi, on absoluutselt tore mittemidagi teha ja ma naudin seda ilma süümepiinadeta.
Olen lugenud ja niisama asjatanud. Ja kõige naljakam on see, et järsku, mittemillegagi seotult tõusevad ajusoppidest esile igasugu asjad ja küsimused.

Eile lugesin kiigel vanu ajakirju ja 1-2-3 tuli mulle meelde vanad loteriipiletid. Need vanad veneaegsed. Ma isegi ei mäleta kui palju need maksid, aga eiteakust tuli meelde see tabel ajalehes, kust võite võis kontrollida. Miks mul on tunne, et neid loteriisid oli veel kahte erisugust, odavamad ja kallimad? Oli või, samal ajal elanud, aidake! Oli see Rahva Hääles veel see tabel. No nisuke nõuka loteriipileti nostalgi tuli kusagilt :D

Möödusin grillkioskist ja vaatasin kuidas tädi müüja seal proovis end + 32 väljas, +40 sees elus hoida. Mis tööd sa sellise kuumusega ei tahaks teha? Minu vastus- mittemingisugust, aga kohal Ö oleks ka maasikakorjaja, asfaldipanija ja grillimeister. Õnneks ei ole mul ka vastavat haridust :))

Olen jälginud inimesi, neid on mõnus jäätist limpside jälgida. :) Ja mõnikord näen paare, mis oleks nagu eri paari sokid. Nii kangesti tahaks küsida, et mis teid ühendab, mis on see teid ühendav asi, sest neist õhkub disharmoonia. Ja nad on paar, mitte kaks sõpra käe alt kinni.

Käisin Runomaratonil. Mul on sellel suvel probleem väikeste valgesse riietunud ennasttäis ja täis soome meestega. :)) Nii nagu Viinaköögi üks omanikest oli... Seal oli ansambli juhtmetes ja toolides kinni üks kodanik, kes proovis hästi tähtis olla, aga välja paistis ta selline, nagu oleks ta purjakil Puh kaskede vahel ja proovib tähtede järgi orienteeruda. Aga see on ainult minu probleem :)), ilmselt.
Muidu oli seal tore. Oli õhtupäike ja luuletused ja muusika. Õrn kaste ja just lõigatud muru lõhn. Kõrv tantsis ja hing hüppas...
Hetk, mille tahaks purgitada ja millele peale kleepida sildi- suvi 2010. :) Puhi jätaks välja.

pildil ans. Tekijä Tuntematon

FOTOJAHT/ suur ja väike

2010-07-16T19:35:00.001+03:00

Seekord peaks siis suure ja väikse samale pildile kokku püüdma.
Eks ma siis proovisingi.

Ühel leidsin linnast, teise mere äärest, kolmandaga vaatasin köögilaual tõtt.

Ja selle kolmanda juurde käib jutt. Vaadake. Need on kaks majapidamispaberi papist torusüdamikku. Mõlemad rullid maksavad peaaegu sama palju, tõsi, väiksem maksab vähem, kvaliteedi vahet eriti pole ja rullid on väljaspoolt ühesuurused.
Siit lihtsalt puhas matememaatiline küsimus- kummas rullis on rohkem kasutatavat majapidamispaberit? Wc- paberiga on muide sama lugu.

Teised fotojahilised selle lingi tagant.

Kes ja millega mu blogisse tuli...

2010-07-14T15:11:00.001+03:00

Pole ammu kokkuvõtteid teinud, aga täna vaatasin oma Google Analyticsit ja tuli tahtmine kahe viimase kuu külastusi natuke uurida.

Endiselt on mu blogi külastatavus keskeltläbi 500 nädalas, olen jah laisk ja ei viitsi enam kirjutada. Aga mida sa niisama asja ikka kirjutad, teed sõrmeharjutusi siis, kui on miskit meeles on.

Nüüd siis otsingsõnu, millega mu blogisse on jõutud.
Kõigepealt need enim kohaletoojad sõnad:
1. selleks on endiselt IQ test, erinevate sõnakombinatsioonides, küll eesti keeles, küll naasama
2. tiiauspaikka
3. triipkood
4. otsitakse meest.
Pagan küll, pole teist endalgi, rääkimata teistele jagamiset.
5. tööavaldus / soovitus, tee omapärane, ära tee mingi valmis põhja peal, kirjuta nagu mina, näiteks luuletuse vormis ja sa saad töökoha. Järgi proovitud.)

Nüüd neid pisut imelikke otsingsõnu: eesti naised soomes ( ütlen, et neid on, aga miks neid otsitakse?); blondiini test; vabad päevad kalender; "niin kuin aalto tarvitsee"; värskelt kõrgharitud inimest; adoreerima; etono (võin ütleda, et sel aastal ei ole müügil; kuna ühte toorainet pole saada); koera siluett; kuidas naist tagasi kutsuda (soovitan- hüüa!); programm suvesupp; suruvas; mis arvate kuntstripsmetest (just nii oligi kirjutatud); miks sul meeldib suhelda; maalord; loto võiduvõimalused (eh, kirjutaks ma jee nendest, kui teaksin!); ja nepanimaju; arzie kiulu; "pikka naist"; "sotsiaaldemokraarlil erakond tahab olla moes"; aga ma seda ära ei võta ( :D)

Nüüd on need otsingsõnad jälle ilusasti siin reas, hea jälle siit ülesse leida :).

Ja nagu ennist mainisin, on tore teisi blogisid lugeda, aga endal polegi nagu midagi ütelda. Eks näis, millal jälle sõrmed sügelema hakkavad. Päris ärakustuda oma blogi ka ei raatsi.
Eks siis higistame edasi.

Eile nägin ma Eestimaad...

2010-07-12T10:57:00.003+03:00

Mõtlesin, et muljetan oma lühikesest, aga sisutihedast käigust Eestimaale. See vajab küll natuke ladestumist veel, aga võtame selle kirjalikult kokku.

Ilus oled Eestimaa, oled, kuigi mõne koha peal tahaks kangest appi! hüüda. Samas mõtlen, kas mul on õigust midagi kobiseda... või kellel oleks siis õigus midagi öelda?
Inimene harjub ja kanapimestub, asjad lihtsalt nii on ja ei pane enam tähele, aga kaugemalt tulnud silm adub, kõrv noteerib. Kas mina olen see kes võiks? Aga miks mitte? Mina ju nägin ja tundsin!

Niisiis hetki minu reisist.

Juba teist korda panin tähele seda, et eestlaste kõne stiil on muutunud. Justnimelt eestlaste enda.

Ma ei tea millest see on tingitud, aga eestlaste kõnele on tulnud juurde tõusev laulev lauselõpp. Jah. Lauselõpud räägitakse kaarega üles.
Ma saan aru küll, et laulurahvas jne, aga see on võõrastav.
Kuulake ise teinekord, püüdke tänaval kellegi kõne kõrva.

Eesti on täis igasugu huvitavaid automaate :), aga rongipiletit müüakse ikka käsitsi rongist. Hea et õigel ajal piletimüüja tuli, sest teisest uksest astus sisse mupo.

Rongist veel. Rongi uksed avanevad vastavalt perroonile. Täitsa põnev oli, kui algul ei saanud rongi sisse, siis pärast ei saanud enam välja :))

Üks asi mida ma teeks oleks see, peseks Tallinna puhtaks ja eriti prügikastid. Ei teki ju soovi visata paberit ega midagi muud ka kasti, mis on nii eemaletõukavalt räpane. Samas saaks lahti haisust.

Olen negatiivne? Olen jah, aga mine vaata välja, kas mul pole õigus. Haldajad peaksid siiski mitte ainult kaste tühjendama, vaid ka nende väljanägemise eest hoolitsema.

Eestis on endiselt kõrvuti väga rikas ja vaene maailm. On ilusad söögikohad ja neis istuvad vanamemmed, kes ootavad mil rikkamad joovad pudelid tühjaks, et need siis endale korjata. Nutt tuli peale :(.

Mis kuulub lastepraadi? Friikartulid ja viinerid!!! Igal pool! Ja mitte mingit alternatiivi ei ole ja siis veel küsitakse nii- ega te ju salatit ei taha???? HÄBI!

Igal pool on palju ilusaid lilli! :)

Ootasin Nõmmel ja mõtlesin poes aega parajaks teha. Kell 9.05 tuli müüja rahulikult, aega küll, tööle. Ütles tere ja jalutas rahulikult, aega küll, kuhugile uksest sisse. Kell 9.15 polnud kauplus veel avatud. Äkki ma olin liiga ostja väljanägemisega? Oleks pidanud veel müüma hakkama...

Kui Egiptuses vahetatakse naisi kaamelite vastu, siis Eestis ripplae vastu! Ei õnnestunud. Nii kergelt mu´st kah lahti ei saa!:)

Pärnu. :) Telefoni teel orienteerumine tuli päris hästi välja.

P: "Mis autoga te sõidate?"
Mina: "Sinise."
P: "No jah, siis on küll tore..." ;)))

Ja teraapiadiivanil oli taas kord tore istuda :)! Maailm on jälle plaasterdatud ja parem paik. Aitäh!

Rohuküla sadama kohvik on piletimüüja jutu järgi avatud, kohale jõudes silt näitab et peaks olema avatud, aga meie ei näe muud kui trelle ukse ees. Ei silti, kes kuskil on või on üldse...

Hiiumaa on ikka nii oma ja nii muigama ajav :). Ja üldse puhkus, kus asjad jooksevad tundekella järgi, on omaette väärtus.
Sugulased on sugulased, tahad sa seda või ei. Enamus aja tahad. :)

Nooremale põlvkonnale tehti põhjalik ülevaade, kuidas ja kust mesi tuleb.Tasuks said kõik meepurgid :)
Sai jälle niita ja märgade voodilinade vahel magada.
Parme oli meeletult. Igal pool.

Kiigel sai südamest kiigutud! :)

Sildid a´la Hiiumaa. Muud polegi ju vaja, asi selgelt ja lihtsalt ära öeldud. /vaata pilti/ :)

Kalana sadamas on sümpaatne noormees tööl.

Küsisin, et kas te sukeldamisõpetust teete ka?
Tema: "Ma ei tea, ma pole päris kindel, peab mõtlema."
Mina: "Aga kui ma hirmsati vee all tahaks, viskate mu koos kalipso ja maskiga vette ning vaadaku ma ise kuidas sealt välja rabelen, jah? Teil ju ripuvad need asjad siin? Või käite te nende kalipsodega jões kalal?"
Poiss: "Ei ega mina ei õpeta, ma pean õpetaja välja kutsuma" :)))

Aga Priiankru praed pole enam need, mis enne ja Viinaköögis on mingi ennasttäis soomlasest omanik. Mõnel on kohe vaja ennast esile tõsta.. Ohhojjaa...

Ja nüüd mu armasad öömaja andnud sõbrad!

AITÄH teile vastu võtmas ja lobisemast ning olemisest!

Teie jaoks täitub alati mu täispuhutav voodi!

Järgmise korrani! :) Teie korrani ;)!

FOTOJAHT/ pea

2010-07-11T14:09:00.000+03:00

Mul oleks vaja teinekord uut pead, kuna see vana ei pea midagi meeles.
Pea meeles ja pese oma kõrvad puhtaks...võivad ikka päris jubedad ütlused olla, sest väikena mõtlesin, et kõik mis meeles vaja pidada, koguneb ilusasti kõrvade taha ja kartsin, et kui palju asju meeles pidada, siis pea kasvab laiemaks, eriti kõrvade tagant ja meele kohtadest. :)))

Tänased pildid ongi siis pehmetest ja kõvadest peadest ning üks pilt ka peapeale keeramisest :)

Teised päid otsimas.

FOTOJAHT/ U

2010-07-02T20:51:00.002+03:00

Uks, Unistus, Usin, Uni, Ukerdama... Paistab lihtne teema, aga hakka pildistama, oledki jännis.
OtsUstasin siis U-kUjU silmata ja kUi hästi vaadata, siis piltidelt neid leiab ka ;)

See teos kannab nime NarUkko. Nii palju kangaseid naeratUsi :)

AnkUr, tavaliselt saame selle jUUres kokkU :)

See on dinosaUrUse lUU, aga kaar on ka tagUrpidi U ja lUU taga leidUb neid kohe mitU.

Teised U jahil, leiad selle lingi tagant.

Meem/ Mis sulle ei meeldi? Vastumeelsuse meem

2010-07-01T18:38:00.005+03:00

Kes siis meemist ära ei ütle! Ikka krapsame kallale.
Kuna meem keerleb erinevatel blogilehtedel, siis on tore endale just selline napsata, millise küsimused sulle meeldivad ;) Ja soovitus: kuna antud meemis lisandub iga korraga üks küsimus, siis on soovitav seda kibekähku teha :)
Mina napsasin selle Larkolt, kes korjas selle omakorda... lugege ise kellelt jne.

Reeglid siis sellised:
Reeglid on säänsed, et lisaks neile küsimustele siin, pead esitama ka oma küsimuse (mu esitatud on nüüd seitsmes) järgmistele meemivõtjatele, kes selle ehk su blogist üles korjavad. Vasta ka oma küsimusele.
Nii lihtne ongi. Korjake siis palun üles, eks!

1. Sinu kõige vastumeelsem linn?

Ma ei mäleta selle linna nime. Võib-olla keegi teab, kes sõjaväes on käind, või kuhu eesti poisid Valgevenes sõjaväkke saadeti. See on umbes 120 km Minskist ja siis pidi ära keerama vasakule :D
Kunagi käisin seal sõjaväes... külas käisin, külas, oma silmarõõmul. Elu käis sel ajal ju NL posti kaudu, mobiiltelefonist ei osanud me mitte unistadagi, rääkimata joonistamisest. Linnas oli täpselt 1
(üks) kauplus, gastinitsa ja bussijaam koos teekohvikuga. Kohale jõudsin pimedas, ööseks gastinitsasse loomulikult kohta ei saanud. Käisin pimedas külas ukselt uksele öömaja küsimas. Öö, täiskuu ja ulguvad koerad ja aia nurka pissivate onudega, oli ikka täielik. Lõpuks sain kellegi aknale koputades öömaja, mille eest maksin 3 rubla. Vandusin, et ma mitte iialgi ei tule enam eiteakuhu paika, aga arvake mida? Kahe kuu pärast olin uuesti seal! Eh seda noort ljubovi!

2. Sinu kõige vastumeelsem nädalapäev? Esmaspäev. Pikk töönädal on ees... /va järgmine esmaspäev... arvake ära kellel on ees 5 nädalat puhkust...nimi algab T-tähega ;) /

3. Sinu kõige vastumeelsem raadiojaam? Raadio Elmar ja Iskelmäradio öösaated (ma arvan et need saatejuhid joovad midagi väga rahustavat, sogaseks ja uimaseks ajavat...)

4. Sinu kõige vastumeelsem riietusese? Rinnahoidja. Pole midagi vastumeelsemat kui rinnahoidja, mille metalne tugi su kaenlaauku torgib, mille haagid teinekord viltu lähevad, mis vormist välja venib või mille õlapaelad õlgadel ei püsi

5. Sinu kõige vastumeelsem kodune töö? Nõude pesemine. Mõelge nüüd ise, kõht on täis, meel on hea ja siis- olgedlahked, hakka nõusid pesema!
osih joeihu rhugipehur ipqehupci erhgdfhbifdbvijfgoijet 0åu40rtyxmwoiheh erheheh jåejgofjbhfå !!!
!

6. Sinu kõige vastumeelsem värv? sinepiroheline või -kollane. Kas see vajab üldse kommenteerimist!?

7. Mis on sinu kõige vastumeelsem söök? oad punases kastmes, neid mida purgis müüakse. YÖK!

No nii, meemile blogijad! :)

FOTOJAHT/ LEND

2010-06-28T10:20:00.000+03:00

Seekord olen mina see, kes oma piltidega alles nüüd välja tuleb. Oli aeg, aga see lendas...
Mu eelmise fotojahi pildid oleks samuti sobinud selle teema alla.
Nüüd siis paar pilti kinnipüütud lendavatest ajast.

Ja teine pilt pidevas tuulelennus olevast kolinast, vabandust laulust. Meie linna üks uusim kunstiline teos.
Igal aastal on Vesijärve ümbrusesse püstitatud uusi kunstiteoseid ja neid võib nii maalt kui järvelt vaadata.
Tuulten viestit, kannab see suur tuulekell nime.
Päris jube oli seal all seista ja mõelda, kas lendab pähe või ei... Poleks tuult, mis nende vahelt läbi lendab, poleks liikumist ega häält...

Teise lennukad pildid leiad selle lingi tagant

Tigedad emad...

2010-06-25T10:40:00.010+03:00

Istume ühe toreda inimesega sadamas pingil ja sööme jäätist. Päike paistab, tuju on hea, mõtleme kuidas homset jaani veeta jne.
(Suve kõige suurem probleem ongi jäätise valik ja kõikvõimalikud tiivulised "putlased", mida jäätise söömise ajal eemale vehkida)
Pink, millel istume on seliti koos oma suguvennaga, ühesõnaga peaaegu siiami kaksik.
Meie selja taha tulevad istuma paar peret, lapsi on kokku 6 umbes 6 -12 a. Üks emme seletab väsimatult, kuidas pallidega jäätis süüa ja õpetab limpsima siitpoolt ja sealtpoolt ja teispidi keerama jne. jne. Mõne minuti pärast lendab esimene jäätisepallike asfaldile. Ema tõdeb vihaselt, et raisku läks seegi raha, poest oleks saanud selle raha eest liiter jäätist... (õige, aga mis sa siis ostad!)
Minut hiljem ronivad kolm vanderselli istuma ühendatud pinkide seljatoele, ühesõnaga peaaegu meile kukile.
Ise poleks küll oma lastel lasknud jalgupidi pingile ronida, sest suvel kannab enamus inimesi heledaid riideid ja pealegi, kui keegi istub pingi teisel pool, siis juba elementaarne viisakus ei laseks teisele selga ronida, isegi kui laps puhastes heleroosades sokkides oleks.
Ja pealegi vol.3, mis siin suvi või talv või riided... pingile ei ronita jalgadega, vähemalt minu arust.
Aga mis siin minu arvamus...
Lapsed ronivad ja ema vaatab õnnelikult pealt, ütleb veel, et nüüd kukub jäätis vähemalt pingile.
Näe ei kukkunud, kukkus hoopis lapsele sülle.

Siirdume ise istuma võimalikult serva, lapsed on lapsed, on suur suvi ja meelt on ka...

Hetke pärast läheb see ema paviljongi paberit tooma ja lapsed hakkavad lollitama ja jäätiseid selja taha peitma, et teistele mitte näidata kui palju veel söömata on. Mis tähendab seda, peidavad jäätiseid peaaegu meile pähe.
(ma isegi ei oska neid pallidega jäätisi süüa, gravitatsiooniteooria võimendub eriti teise palli puhul, liidame sinna juurde veel laps ja hoolimatus...)
Hoiatan oma kaaslast, kes jäätise peaaegu pluusile sai ja keelame lapsi. Samas ütlen ühele piigale, et ta võiks nüüd oma selja jäätisest puhtaks pühkida.
Tuleb ema nr 2, kärus laps ja küsib meilt väga vihase häälega: "Teil oli siin meie äraolekul mingi probleem või?"
Vastame peaaegu ühest suust, et palusime lastel mitte jäätistega vehkida, sest nii oleksime meiegi jäätist täis olnud.
Ema: "Minu arust oleks teist täiskasvanutest viisakas olnud see, et kui teil lastele midagi öelda on, siis teeksite seda vanemate juuresolekul!"
Mina: "Te olete siis seda meelt, et kui teie laps jäätisega vehib ja meid jäätisega peaaegu üle piserdab, siis tohime teda hoiatada alles siis, kui teie juures olete? Et me oleks pidanud laskma end jäätisega kokku määrida või?"
Ema: "Loomulikult võib hoiatada, aga ikkagi olen seda meelt et seda tehakse AINULT vanemate juuresolekul!"
Mina: "Et kui teie laps on jooksmas ettevaatamatult autole ette, siis ei tohi ma talle hoiatavalt hüüda, vaid hakkan karjuma alles teie juuresolekul?"
Kaaslane: "Ärge siis minge oma laste juurest eemale!"

Tõusime ja läksime mujale, maailm on suur...

Ma olen ise ka kolme lapse ema ( õnneks küll natukene suuremate laste juba :) ) ja kui mu laps midagi valesti teeb ja ma ise parasjagu lähedal pole,
/ lapsed teevad igasugu asju, mõtlematult, teadmatusest jne jne., nad ju alles õpivad elu, see on normaalne/ siis ma ei pane seda pahaks, kui teda keelataks või juhendataks. Küla kasvatab.
Valesti hurjutamise eest ja valesüüdistuse esitamise eest tuleb teil küll minuga tegemist teha :)!

FOTOJAHT/ APPI!

2010-06-20T09:21:00.009+03:00

Täna hommikul ärgates ja kätt aspiriini järgi sirutades, vaatas mu käelt vastu roheline ristike.
"What?!" Mis see veel on?
Miski hakkas nagu meenuma... :) Köögilaual seisis kott, mulle täiesti tundmatu pooliku veinipudeliga ja soome lipuga kaunistatud joogipudeliga... Mida? Kust ma need veel olen saanud?
Riiderivi põrandal andis märku, et öine magaminek oli suundunud magamistuppa, aga ärkasin elutoas... Jalad on tantsimisest paistes. Kõrvarõngad on endiselt kadunud :) Appi! naine, mis sul viga on!?
Tegelikult, see ei olnudki kui alles neljas lahkumispidu, mida me mu töökoha vahetuse puhul pidasime...:)
Raske on... vahetada töökohta.

Aga pildid, mis ma tegelikult selleks fotojahiks tegin, on hoopis teistsugustest asjadest.

Eelmisel nädalavahetusel käisin vaatamas, kuidas ûks noor naine vahetab järgmisel kuul perekonnaseisu. Enne seda olid ta sõbrannad talle igasugu tegevust välja mõelnud. Ûks neist oli keskmisest hüppemäest alla hüppamine, ei mitte ilma varustuseta :)
Vesi oli juba sisse lastud :)
No ei.
Ainult kõige suuremast mäest saab peakat hüpata meie maaujulasse ;)... ( tegelikult ei saa, ärge uskuge kõike mida loete. Niisma saab seal maaujulas natukese raha eest ujuma minna)

Nüüd siis seeria pilte, aga vabanduseks pean ütlema, et need väga hästi ei õnnestunud, sest ausalt öeldes ma kartsin selle neiu pärast ja unustasin pildistada või käsi värises.

Kõigepealt käisime vaatamas keskmise hüppemäe vaadet alla. Siis ronisime keskmise hüppemäe treppemööda ülesse, kuhu peaaegu lõppu olid valmis pandud köied.

Tuul oli suur ja need köied paistsid nagu natuke paksemad püksikummid.
Appi! ma ütleks, mida välja ei mõelda! Mina poleks ise küll seda hüpet valmis tegema olnud!
Aga tema hüppas ja eluga pääses. Alla tulles ütles- jama, nüüd peab mehele minema :)

Kes sama soovib teha võib sellise hüppe ka omale tellida. Ei eelda mehele minekut või naise võtmist :)

Teised fotojahtijad Appi! karjumas :)

Fotojahi uued teemad septembrist edasi leiad siit.

Kummalisi tööülesandeid

2010-06-17T15:01:00.007+03:00

Pole ammu midagi imelikku teinud :).
Täna siis tegin, täitsin tööülesannet ja istusin traktori taga.
Käisime lastega linnas ringisõitvas rongikeses, mis tegelikult on maskeeritud traktor paari maskeeritud käruga. No ja kuna oli üllatavalt ilus ilm, siis sõitjaid oli kohe rohkem.
Mina viisaka inimesena trügima ei hakanud ja nii ei jäänudki lõpuks muud üle, kui panna mind koos nelja lapsega nö veduriossa istuma. Ehk siis laiendatud traktori kabiiniossa.
Juht muigas juba enne sõitu, et massaaz tuleb kauba peale ja pean tunnistama, et nii see ka oli!
Millegipärast tuli meelde üks anekdoot, kus laksu andmise järel värises istumislihas kuni õhtuni... :)
No vot, paar ringi veel ja tselluliidist pole enam jälgegi!
Seda ma imestasingi, et miks need emmed seal nii õndsa näoga istuvad. Mine sa tea, mis värin seal vagunis veel oli...

Mõtlesin siis, et mida muid kummalisi tööülesandeid olen pidanud täitma. Siis töös ekstra tegemisi või hoopis miskit muud kui põhiülesanne.
Traktroriga sõit pole ju traktoristile üldsegi mitte mingi kummalisus.
EÛE ajal tegin igasugu imelikke asju. Tänu sellele võin praegu sügava rinnahäälega öelda, et ma olen ju vana betoneerija! Rõhk rohkem küll sõnal "vana" peal ;). Kusjuures betoneerijaks ülendati mind üleöö, ilma igasuguste oskusteta. Enne seda olin lilli ja liblikaid rohinud.
Natuke liiga väikses kostüümis kass olla või kollaseid kummikindaid varba otsa tõmmata ja kana mängida on täiesti normaalne, seda juhtub nii paar korda aastas ;),
Peabki mõtlema natuke põhjalikumalt, mida ma teinud olen ja siia siis lisama.
Aga sina?

Pilt sealt

Võõraste ja koduste sulgedega ehtimine...

2010-06-15T08:46:00.003+03:00

Miks on nii, et kui keegi millegi tähtsa, toreda ja kuulsust toova asjaga saab hakkama, siis kõik on kohe tema sõbrad ja suured sugulased, teda tõstetakse esile.
Aga pange see sama inimene "kahjuriks", nii näete ainult auto tagatulede kaugenevat valgust...

Ei tea, kas see on ainult soomlaste ja eestlaste omadus. Oleme me tõesti kaks nii väikest ja tähtsusetut maad, et neid kuulust ja kaunidust toojaid peab lausa väevõimuga esile kangutama.

Lugege seda teksti:
"Häälahjojen joukossa on myös suomalaista naiskauneutta. Esimerkiksi nuoren ruotsalaisen taiteilija Samuel Schultzin öljyvärimaalaus nimeltään Back annetaan Victorialle ja Danielille. Teosta koristaa suomalaisen Sanna Paanasen selkä"

Tekst Iltalehest.

Ei ma ei ole kade, sarkastiline aga küll.

Mis siin imestada. Äsja pajatasid uudiskanalid, et Daniel Westling on ju vaat et kõige suurem soomlane!
Kes Eestis on neid kõige suuremad eestlased?
Mena Suvari? Sofia Oksanen?

Edit: vot mina olen ka selliste kuulsustega sarnane!

FOTOJAHT/ tööriist

2010-06-12T21:13:00.003+03:00

Minu kodused majas pidamise tööriistad :) Või õigemini sahtlis.
Esimest pilti vaadates tuli ühtäkki selline koolipõlve tunne. Mäletate neid piltmõistatusi, kus kauboi sõidab jalgrattaga ja karu ronib puu otsa :) :). Tillukest kastekannu vaadates tuli just selline tunne peale.
Kastekann on muide nii pisike, et seda käes hoides tuleb tunne, et peab tips-tips-tips kikivarvul käima :)
Ok, olen veider, olen.

Milleks neid võiks vaja minna?

Teised fotojahilised leiad siit.

FOTOJAHT/ kandiline

2010-06-06T18:52:00.001+03:00

Kodu ja kodukant on täis kandilisi asju, aga millist neist pildistada? Tegin valiku, kuigi sõrmed oleks tahtnud nii mõndagi pildistada.

Pildile püüdsin koduteed, äsja kingiks saadud käevõru ja kõige uuema neljakandilise tulnuka mu koju- seinaplaadi oma kalliltelt töökaaslastelt, mille riputasin neljakandilisse ruutu.

Ja ühe pildi käsitööpoest. Loaga pildistatud.

Teised kandilisi asju pildistavaid leiad siit.

Koosoleku- bingo

2010-06-02T18:05:00.001+03:00

Mul on jäänud paar päeva veel vanas töökohas ja siis hüppangi teise majja.
Mõtlesin, et niisama ma sealt ära ei lähe ja juhatajale peaks mingi kavaluse enne lahkumist välja mõtlema...
Mõeldud- tehtud. Mõtlesin nimelt, et teeks koosoleku- bingo :).
Täna oli meil aasta viimane pedagoogiline koosolek ja mis võiks olla parim aeg selle mõtte teostamiseks!
Niisiis.
Tegin kõigile töötegijatele bingo ruudustiku, kuhu olin kirjutanud meie tööd käsitlevaid sõnu. Kokku 16 ruutu. Enne koosolekut jagasin kõigile bingo lehed ja andsin ülesandeks tähelepanelikult juhataja juttu jälgida. Ruudustikus olevat sõna kuuldes pidi selle üle joonima. See, kes esimesena vertikaalse või horisontaalse rivi sai täis /4 ruutu/, see pidi püsti tõusma ja hüüdma valju häälega- bingo, olen meie parim töötaja!
Juhatajat me muidugi asjasse ei pühendanud. :)
Kui umbes 5 minutit oli koosolekust kulunud, küsis juhataja, et mis paberid teil käes on, kas teda ka informeeritakse? :)
Meie vastu, et kohe varsti saad teada... :)
Eh neid salapäraseid pilke, mida teiste suunas saadeti ja neid muigavaid pilgutõsteid, kui kellegi pliiats mööda paberit sahises :D
Paar minutit hiljem kargaski üks õnnelik toolilt ja hüüdis bingo.
"Ai jaa, või et bingo... mul vist eriti palju parasiitsõnu pole," muigas juhataja. Ei olegi, aga nalja oli kõigil küllalt.
Võitja sai endale täiesti isikliku IKEA hariliku pliiatsi :)

FOTOJAHT/ karvane

2010-05-29T09:19:00.004+03:00

Minu seekordsed pildid on pärit fauna liigi esindajatelt.
Ja peamiseks pildistuskohaks Helsingin Luonnontieteellinen keskusmuseo / Helsingi Loodusteaaduste keskmuuseum/
Kui keegi soovib lastega, või ise, midagi vahvat vaadata, siis soovitan soojalt.

Sarvede pilt on pärit aga Tampere kartingraja koridorist. Vaatasin, et nii tolmused sarved... aga polnudki.

Tiku ja Taku

Esso

Identiteedikriis?

Teised fotojahtijad selle lingi taga

Täna on rahvusvaheline naabri päev

2010-05-28T12:55:00.000+03:00

Millist naabrit sina omale tahaksid?

Lõhnatut, hääletut, sõbralikku ja usaldatavat, selline oleks vist kõikide unelma- naaber.
Ûhesõnaga peaagu nähtamatut. Oled sa ise selline?
Ilmselt ei, nii nagu ka mina mitte, aga teistelt ju võiks ikkagi nõuda...
Või?

Naabrit märkame alati siis, kui midagi juhtub või häirib. Kas auto on valesti pargitud, prügi maha visatud, peab pidu või jälgib iga su tegemist vm.
Milline suhe siis peaks olema naabriga?
Maa- ja linna naabril on kindlasti vahe. Ja linnas eramaja ja korterelamu naabril on vahe, kuigi samasugust käitumist ootame neilt mõlemilt. Siis seda nähtamatut olemist :).
Maal olev naaber on sivilatsiooni lähim lünk, abi ja vestluskaaslane.
Linnas korterelamus on naabritega hoopis erinev suhe. Kõigiga ei kipu rääkima ega tahagi, kerge tervitus ja kõik. Ehk see oleneb inimesest, mina vähemalt mitte.
Mõni tõstabki tervituseks käe või tervitab vastu, teine veab liftiukse nina eest kinni. Esimese kohal mõtled, et näe, ikkagi inimene, teise kohta, et siga raisk!
Seinanaaberiks ei sooviks remondihullu ( ükskõik mis seina) ega muusikahullu.
Kunagi mõtiskelsingi selle üle, kuidas võiks kortermaja olla jaetud.

Tean, et on olemas selliseid majaühistuid ja naaberkondi, kus aktiivselt ühisüritusi peetakse ja aktiivselt üksteisega läbitakse.
Ise pean naabritega distantsi, välja arvatud töökaaslasega, kes samas trepikojas elab. Kuid ka temaga, siis kui õues näeme, siis vestleme, aga et me nüüd teineteisel külas käiks, seda mitte.

Milline on sinu suhe naabritega?