Mulle meeldivad abivalmis müüjad. Aga teatud piirini.
Nüüd suvel, kui suurem mass end randades ja suvilates varjab, on kaupmehed eriti lahked ja abivalmis. Neil on aega ja neil on kaupa, millest vaja lahti saada ja neil on see ainuke klient, mina, kes uksest sisse astub...
Võtame konkreetse eilse situatsiooni, ühes elektroonikat müüvas poes, kuhu läksin telekat vaatama.
(Siis ses mõttes, et kui ma tahaks omale telekat ja mõtlesin et vaataks üldse, kui mitu raha ma peaks kaasa võtma, et endale selline kandiline asi hankida. Ja ses mõttes, et pidin aega parajaks tegema.)
Astun sisse, tere, tere, noogutan.
Tere- tere noogutavad.
Tuleb supsti abivalmis müüja minu juurde ja küsib, kas võib aidata.
Ûtlen, et võib-olla hetke pärast.
Oletame, et tean mida tahan, siis on hea, kui keegi kohe ostetava kaubani viib, seda tutvustab või ostu sooritada aitab vm.
Oletame, et tean umbkaudselt, mida tahan, on ka hea kui müüja seletab ja asjani viib.
Oletame, et ei tea mida tahan ja vaatan niisama asju, siis ütlen et ehk pärastpoole, kui vajadus tekib ja oletan, et müüja jalga laseb...
Astusin siis telekarivi ette ja hakkasin uurima.
Tuleb järgmine müüja.
"Kas vajate abi?" küsib too.
Tänan abipakkumise eest, aga otsustan enne järgi vaadata, millise aparaadi kohta üldse infot vajan.
Vaatan kaugelt, vaatan lähedalt.
Astub juurde kolmas müüja.
"Kas võin kuidagi aidata?"
Küsin nüüd viisakusest paari teleka kohta, mulle seletatakse ja tehakse ka "selle päeva pakkumine", mis on päris tore, aga telekaga koos ma ikkagi ei kavatse ära minna.
Tänan, ütlen, et mõtlen.
Müüja lahkub.
Enne äraminekut näen ühte elektroonilist mängu ja mõtlen selle kingiks osta. Suundun kassasse maksma.
JA SIIS.
Kassas.
Neljas müüja alustas sellist agressiivset müügipoliitikat, et mul oli tõepoolest raskusi olla viisakas. Sellises kiires rõhuv-suruvas kõneviisis.
"Kas muud ei jäänudki silma, mida osta?"
-" Ei tänan"
" Kas tõesti midagi muud ei soovi? Meil on palju häid hinnapakkumisi."
-"Tänan, ma tean, siiski seekord ei leidnud sobivat"
"Mis teist siis oleks olnud sobiv?"
-"Ma vaatasin telekat, aga mõtlen veel."
"Mis teile siis ei meeldinud?"
-"Hind."
"Millist telekat vaatasite? Kas ma võiks veel kuidagi aidata sobiva leidmisel?"
(müüja, kes mulle telekatest oli seletanud seisis seal kõrval)
-"Tänan ei, ma sain juba asjatundvat abi. Siiski ma käisin alles nö mõtteid selgitamas, mida ma tahan jne."
"Te ütlesite et hind. Millist telekat vaatasite? Kui palju te oleksite valmis maksma teleka eest?"
Mõtlen vaikselt hinna, millega ta nagunii müüa ei saa, või vähemalt selliste omaduste telekat mitte.
"ûtlen summa"
" Teil on kallis maitse, sellise hinnaga jah seda telekat ei saa, aga..."
Enne kui ta järgmist lauset alustab, ütlen, et maitset ma ei vaheta.
"AGA, kui teeks nii, et maksate praegu selle summa, mille olite nõus maksma ja lõpu maksate osades. Saaksite täna kohe teleka kaasa."
"Ma pean enne korralikult järgi mõtlema ja vaatama, mida ma tahan, kas just see mark on see mida ma tahan jne. Tänan, aga ma tõepoolest täna EI osta ühtegi telekat."
"Kuid, me tegime teile hea pakkumise, äkki ikkagi... Selliste omadustega telekas meie hinnaga, vaevalt keegi teine vastavat pakkumist teeb."
"EI, tänan!"
Ma saan aru müüjast, ta oli tõeline sale-man, proovis nii ja naapidi, tulla vastu, leida lahendusi jne. Mõnele kindlasti sobib selline inimene, aga minus tekitas selline agressiivne müük hoopis vasturinnet. Ma ei taha sellist seelikusabast kinnihoidvat võta-võta-võta nüüd ikka üks tükk veel!!! juttu.
Mulle ei sobi selline. Ei on ei.
Müüja peab olema asjatundja, kuulaja, nõustaja, õigel ajal kohal olema ja õigel ajal uttu tõmbama.
Ausalt öeldes tekkis mul jube tahtmine sellele müüjale öelda, et isegi kui ma peaks selle teleka ostma, siis ei osta ma seda teie käest.
